Tähelepanekuid Arvamusfestivalist jagasid arutelusid kuulanud Richard, Indrek, Illimar ja teised. 

Richard: “Panin tähele, et noored päriselt ka mängivad malet. Tundub nagu see oleks eriti trendikas. Äge! Mõtlesin ka hiljuti selle peale, kuidas minu kodus Inglismaal ei saaks selline festival kunagi aset leida, eriti veel tasuta. Britid on üsna tulised, eriti kui tegemist on poliitikaga-kaks rivaali kõrvuti aladel küll debatte läbi viia ei saaks.”

Indrek ja Illimar: „Me just tulime Rahva Raamatu aiast ja kuulasime arutelu „Meie aja kangelased”. Kõlama jäi mõte, et pigem on tänapäeval kangelasteks tavainimesed mitte riigipead, ilukirjanduslikud kangelased ega metsavennad.”

Indrek: „Siin on nii palju erinevate ideede ja mõtetega inimesi, aga ometi on õhkkond positiivne ja meeldiv. Igast nurgast kostub mõnus jutuvada ja sumin. Tundub, et keegi ei taha midagi muuta, vaid pigem näidatakse hetkelist olukorda. Kõige tähtsamaks pean aga seda, et inimestel on võimalus südamelt mured ja rõõmud ära rääkida!”

Taive: „Oleme pisteliselt alasid läbi käinud ja kuulanud arutelusid, millest on meelde jäänud valitud mõtted ja infokillud. See annab meile omakorda võimaluse tekkinud ideid suuremas sõprade ringis arutada. Arvamusfestival annab justkui platvormi, mille kaudu saab genereerida omi mõtteid ja jõuda järeldusteni, mis kogemuste kaudu tekivad.”

Rahel: „Mulle meeldib Arvamusfestivalil kõige rohkem multikakoobas. Täna vaatasin Lottet ja Nöbinina.”

Eve: „Kõik need inimesed, kes festivalile on tulnud, mõistavad üksteist ja oskavad meie riiki edasi viia. Eriti olen tähele pannud, kui sümpaatsed on noored inimesed, tõeliselt lahedad inimesed. Minu jaoks on põhiline, et me poleks ülekohtused, vaid usuks enda suutlikkuse ja ellu!”

Fotode autor: Reet Taniel

Festivali esimese päeva lõpetas suur avatud Eesti tulevikuloo arutelu, mille käigus unistati üheskoos Eestist veerandsaja aasta pärast. Arutelu juhatasid sisse Ruti Einpalu, Valdur Mikita ja Ville Jehe. Kokku käis meie kodumaa tuleviku üle mõtisklemas ligi 120 inimest.

„Tänane õhtu paneb aluse ühele protsessile, mille eesmärk on koguda lugusid selle kohta, milline võiks Eesti tulevikus olla. Võtame ajahorisondiks 25 aastat. Mõtleme, et milline võiks olla meie Eesti neile lastele, kes siis sünnivad. Milline on see unistuste Eesti, milles ihkame ise elada. Kõik meie mõtted ja unistused, mille täna välja ütleme, on need killud, millest tuleviku mosaiik kokku pannakse,“ selgitas Eesti tulevikuloo sisujuht Ruti Einpalu.

Arutelu sissejuhatuses rõhutati, et tulevikulugu kui grupiarutelu põhineb eelkõige koostööl ja teineteise mõistmisel ning ühine lugu saab sündida ühiselt mõtiskledes. „Tulevikku personaalpileteid osta ei saa. Mõnikord ei saa ka valida neid inimesi, kellega koos sinna minna, sellepärast arutame tuleviku üle koos,“ lisas Einpalu, „kõige olulisem polegi see lugu kui lõpptulemus, olulisem on, et ringis koos üksteist kuulatakse ja selles ringis toimuks mõistmine.“

Pärast sissejuhatust jagati kõik huvilised gruppidesse ja suunati koos arutelujuhtidega Orualale, kus ootasid toolide ringid, mille igaks keskpaigaks oli leegitsev puupakk. Loojuva päikese tekitatud pikkade varjude all algas mõtisklus, millest võttis osa nii keemikuid kui kogukonnaaktiviste, insenere, avalikkuses tuntud ja vähem tuntud inimesi ning palju teisi – kõiki ühendamas soov unistada Eestist aastal 2040.

Gruppe, mida sai kokku12, juhtisid väljaõppinud professionaalid, arutelujuhid, kes teavad, kuidas viia mõnusat arutelu läbi nii, et kõik sõna saaksid. Kuna kahetunnise arutelu sisse poleks mahtunud nii kriitika kui ka unistused, siis üks arutelu reegel oli keskenduda eeskätt unistustele ja kõigele positiivsele, mis inimestele Eestile mõeldes meenub.

Esile kerkis mitmeid ja inimeste arvust tingituna väga erinevaid teemasid. Räägiti vaikusest, Eesti lõhnadest, loodusest ja paljust muust. Näiteks ühes grupis küsiti, kas keegi on tundnud õitseva sireli lõhna mistahes teises riigis peale Eesti. Märkimist väärivad ka ühise arutelu käigus tekkinud metafoorid nagu “eestimaalane – modernne metslane” ja “Eesti kui modernne vanaema õunapuu otsas.”

Arvamusfestivali raames on selleks korraks Eesti tulevikulugude kogumine lõppenud. Korraldajad kutsuvad aga kõiki üles Muinastulede ööl ja novembris toimuval kodanikualgatust ja kodanikuühiskonda tutvustaval ühisnädalal koos Eestist unistama. Arutelu võib läbi viia ka ükskõik kus ja millal, näiteks koolis, tööl, pereringis või sõprusringkonnas. Kui sobiv aeg ja koht on leitud, siis edasine protsess toimub arutelujuhi eestvedamisel Arvamusfestivali tiimi koostatud juhendi põhjal.

Aitäh kõigile, kes Paides unistamas käisid!

Meie hulgas liigub ringi mitmeid inimesi, keda saab nimetada Arvamusfestivali fänniks. Lausa niivõrd suureks, et mõistlik on kasutada sõna “tulihingeline”. Iga festivalil osaleja on loomulikult omaette isiksus, aga siiski saab tõsiste festivalifännide kohta teha mõningasi üldistusi. Milline siis ikkagi on üks tõsine sõnarokkar?

Tõsine Arvamusfestivali fänn on valmistunud. Valmistunud igaks ilmaks ja igaks olukorras. Seetõttu on fännil kaasas nii kummikud, vihmakeep ja vihmavari, aga ka ujumisriided, plätud ja kübar. Õige Arvamusfestivali fänn ei lase end ilmast ega olukorrast segada, sadagu või pussnuge või lõõsaku kõrbekuumus. Igaks juhuks on kergemat sorti talveriided samuti kaasas. Ning muidugi seljakott. Kuhu siis ikka kõik vajalik kraam ära mahutada?

Arvamusfestivali fänn rokib festivali sümboolikat. Tal on kindlasti festivali särk, kõrvarõngad või kikilips ning ta tunneb end seejuures rõõmsalt, ootusärevalt ja rahvuslikult. Kui aga fänn Arvamusfestivali sümboolikat ei kanna, on ta väga mugavalt riides. Jalas on tal kindlasti tossud. Kuidas siis muidu kaks päeva aruteludel osaledes ja Vallimäel üles-alla kõndides ellu peaks jääma?

Lisaks meie kliima iseärasusteks valmistumisele on Arvamusfestivali fänn valmistunud ka aruteludel osalemiseks. Ta teab täpselt, millistel aruteludel ta osaleda tahab ning mingit ringiekslemist fänni poolt ei ole: fännil on ala ning ajakava lihtsalt väga hästi peas. Ja fänn tõepoolest osaleb aruteludel. Ta räägib kaasa, ta vaidleb, aga kui fänn on tagasihoidlikum, siis ta siiski mõtleb kaasa ja arutleb enda sees. Mingit lihtsat vegeteerimist fänn ei fänna!

Festivalile on oodatud kõik pereliikmed

Arvamusfestivali fänn suure tõenäosusega ei ole festivalil esimest korda. Kes teab, ehk on fänn käinud isegi Rootsi või Taani arvamusfestivalidel? Kohe kindlasti ei ole Arvamusfestivali fänn tulnud festivalile üksinda. Kaasas on perekond, kaasas on sõbrad ja kaasas on tähtsaim pereliige ehk koer (või äkki ka mõni muu lemmik?) Kes siis ikka oma kalli koera üksinda koju jätaks, kui Arvamusfestivalil on avatud koerte parkla? Kindlasti mitte Arvamusfestivali fänn, kelle jaoks festival on tõepoolest koguperesündmus, olgu pereliige noor, vana või suuremat sorti karvkattega. Festival ühendab meid kõiki!

Fotograaf Mehirt Ennus jäädvustas Vallitornist, pressikeskusest, pisikese videoklipi, kuidas Festivaliklubi esine kubiseb osalistest kui sipelgapesa. Just sellise pilguga piiluvad ajakirjanikud teid kümnekonna meetri kõrguselt.

Festivalitiim soovib meeleolukat esimese päeva lõppu ja sisukat teist festivalipäeva Paides!

Arvamusfestivali kommunikatsioonitiimis töötab vabatahtlikuna kuus usinat fotograafi, kes püüavad Vallimäelt kaamerasse kauneid hetki, tuliseid arutelusid ja lõbusaid kohtumisi. Fotograafidel on võimalus pildistada kogu ala ka ülalt, pressikeskusest ja see privileeg on peale nende veel vaid ajakirjanikel ja festivali korraldusmeeskonnal. Seega, kiigake meie värvikat galeriid Flickr’ist, et saada festivalist sõna otseses mõttes ka ülevaatlik ja haruldasem pilt.

Rohkemate piltide vaatamiseks kliki siia.

Paides on täna mitmesuguseid festivalilisi – rahulikult paaris jalutavaid vanavanemaid, arutelul virgalt kätt tõstvaid ja sõna võtvaid aktiviste,  unistavalt puu all teineteisele otsa vaatavaid noori ja on silmapaistvalt palju välkkiireit ringi silkavaid lapsi. Ja neil lastel on lõbus!

Vallitorni suveroheline ümbrus peidab puude varjus lisaks arutelualadele ka mitmekesist lasteala. Olemas on kõik, mida ühe väikese inimese hing ihata võib – batuudid, näomaalingute telk, mänguväljak ja isegi multikakoobas. Puude vahel luusib laste lemmik, poni, kes fännide elavate hüüete saatel lõbusõitu teeb.

Silm haarab korraga nii 30 last, kes igaüks endale meelistegevuse leidnud on. Populaarne on marsruut: kiik-liumägi-liivakast-murul rullimine-kiik-… Üle peade lendavad pallid ja lõbusad kilked, päike ja rõõm on kõige pisemate festivalil osalejate palged roosaks värvinud.

Lastealal hoiab korda vabatahtlik Ülli, kes peab seda tänuväärset ametit juba kolmandat aastat järjest. „Mulle nii meeldib Arvamusfestivali õhkkond, siin on teine hingamine, isegi lastealal on seda väga hästi tunda. Lapsed tõesti naudivad päeva ja tahavad osaleda. Meil on nii palju tegevusi – ristsõnu saab lahendada, kivimaali teha, muusikat mängida ja instrumente tundma õppida ning muidugi lihtsalt lustimisest ja ilusast ilmast rõõmu tunda,“ rääkis Ülli.

Parasjagu käibki vilgas kivide maalimine. Vikerkaarevärviliste sõrmedega lapsed jooksevad naerul nägudega ja juuste lehvides Üllilt järjest uusi kive küsima. „Mul on juba nii palju kivipilte,“ hõikas asjalikult üks särasilmne festivaliline, „sellele on kirjutatud, et Arvamufestivalil on lahe, need siin on südamed ja…ja näed, see on lepatriinu! Tule, värvi ka!“

Joonistamise vahele räägib 10-aastane Eviita, et tema on festivalil juba teist korda ja täna on nad kohal peaaegu terve perega – ema lööb lastehoiu tegemistes kaasa ja vanem õeraas on ka kusagil ringi kõndimas. Järgmisel aastal lubas Eviita kindlasti jälle kohal olla.

„Kõige lahedam on see, et me saame täna täitsa ise kirikukelli lüüa. Maavanem tahtis, et täna lööksid kõik kohalikud kodutütred kirikukella. Mina just lõin, järgmisel tunnil lööb minu sõber Kirsi. See on väga tähtis töö! Ja lahe ka,“ jagas festivali muljeid 9-aastane Laura-Lisanna.

Vallimäelt alla minnes tervitab kõiki värviline mängude allee, mille asfalti katab kümneid meetreid pikk kirju-mirju tänavamaal. Autoriteks on lapsed, kes kriitidel ja kätel kärmelt käia lasevad. „Nii lahe, et siin tänaval ükski auto ei sõida, saab nii palju kriidiga joonistada kui vaja. Ma teen veel sinna taha ka, kus keegi teine pole,“ teatas üks noortest tänavakunstnikest.

Küsides mänguhoos olevalt lastesalgalt, et kellele tänane päev meeldib, tõuseb viimne kui käsi ja läbisegi hõigatakse „Mulle! Mulle!“ Ja küsimusele, et kas tulete järgmine kord jälle, kõlab vastuseks heledahäälne ja otsusekindel „Jaa.“

Kui on keegi, keda sõnarokkarid kardavad, siis see on Murphy oma seadustega. Kuna me temast aga ümber ei saa, otsustasime kirja panna viis seadust, mis Arvamusfestivalil sajaprotsendilise tõenäosusega kehtivad. Siin nad on!

1. Lähed oma lemmikule arutelule aegsasti kohale, sätid end mugavalt istuma ning otsustad aja veetmiseks festivali kava üle vaadata. Selgub, et… sinu teine lemmikarutelu on täpselt samal ajal! See ei saa olla aus! Ega vahepeal ajamasinat leiutatud pole?
2. Festivaliks on erakordsel kombel lubatud ilusat päikesepaistelist ilma. Hurraa! Lõpuks saab kummikud ja vihmavarju minema visata! Kuni… esimese arutelu ajal hakkab vihma sadama. Mis lõppeb, ilmselgelt, pärast festivali viimase arutelu lõppu.
3. Osaled rõõmsalt arutelul, kõik on kõige paremas korras, kuni äkitselt ründab sind… köhahoog. Ja. See. Ei. Lõppe! Pead kaasosaliste huvides arutelualalt lahkuma. Muidugi just siis, kui arutelu on tuurid üles võtnud, osalised on äksi täis ja jutt muutub sensatsiooniliseks.
4. Suuremat sorti ürituse puhul on järjekorrad vältimatud. Küll söögikohtades, kergendamiskohtades… Ei tea küll ainult, miks sinu oma kõige aeglasemalt liigub (nagu ikka)? Sa ju ei ole oma jadas ometigi ainuke, kes aruteludele tahab jõuda?
5. Lõpuks ometi on käes need kaks toredat päeva, mil saab nautida sõnarokki ja vabadust! Suurepärane, et maisest elust ja asjadest viivuks lahti saab. Kuni… kohtad kõiki oma töökaaslasi. Ja ülemust. Lobisejatest sõbrannasid. Kaugeid sugulasi. Naabreid. Ei mingit vabadust! Aramusfestival meeldib kõigile!

Üle jääb ainult endale kinnitada, et Murphy seadused ei kehti, ja isegi kui kehtivad, siis festivalimelu need ju ometigi ei sega. Ilusat Arvamusfestivali!

Arvamusfestival laieneb tänavu Vallimäelt alla Paide keskväljaku ümber ning selleks, et kogu ala näeks välja ühtne ja ilus, on suure panuse andnud arhitektuuriajakirja MAJA toimetaja ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) õppejõud Katrin Koov koos EKA tudengitega.

“Praegu on mul elus selline periood, kus ma teen hästi mitut asja korraga,” ütleb Katrin, kes lööb tänavu aktiivselt kaasa Arvamusfestivali vabatahtlikuna. “Kui varem tegelesin põhiliselt projekteerimisega ja selle kõrvalt vähemal määral õpetamise ja kirjutamisega, siis nüüd on need kõrvaltegevused muutunud põhitööks. Aga see kõik on ikka seesama arhitektuur, lihtsalt praegu on esiplaanil eriala sünteesiv aspekt.”

Töid ja tegemisi Katrinil tõesti jagub: ta on õppejõud Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonnas, arhitektuuriajakirja MAJA peatoimetaja, õpetab lapsi Arhitektuurikoolis ja lõpuks ka projekteerib. “Projekteerimisest ei saa päris kõrvale astuda, sest sellega on nagu keeleoskusega – lähed rooste, kui ei praktiseeri” sõnab Katrin, kel tekkis sügavam side Arvamusfestivaliga eelmisel aastal, kui festivali eestvedaja Kristi Liiva pöördus sügisel EKA arhitektuuriteaduskonna poole mõttega, et festivalil kasutatavad varjualused ja ala tervikuna võiksid edasi kanda mõnusamat emotsiooni.

Mõte kaasata Arvamusfestivali ala ruumilisse planeerimisse Katrin ja tudengid ei tulnud Liival päris tühjalt kohalt. Kes mullu festivalil käisid, mäletavad ehk õhuliste purjedega Linnaruumi ala, mis paistis teiste alade seas kaugele silma. Ala korraldasid Arhitektide Liit koostöös EKAga ja see andis festivalimeeskonnale impulsi kutsuda arhitektid festivali planeerimispaati. Ikka selleks, et festivalikogemust kõigile osalejatele tulevikus veelgi meeldivamaks muuta.

Et Katrin õpetab EKAs maastikuarhitektuuri, tegigi Liiva talle ettepaneku koos teise kursuse tudengitega mõtiskleda selle üle, kuidas Vallimäge veelgi mõnusamaks festivalipaigaks muuta. Samal ajal juhendasid Martin Melioranski ja Paco Ulman EKAs neljanda kursuse tudengeid, kes hakkasid kavandama aruteluala paviljone.

“Kuna mulle endale Arvamusfestivali idee väga meeldib, olen ma valmis sellega ka oma vabast ajast tegelema,” sõnab Katrin, kelle eesmärk oli leida ruumilisi ideid, millest võidaksid nii Paide linn kui ka festivalil osalejad.

Mitmete tudengite tööst tuli välja, et Paide linnaruumi tuleks festivali ajal rohkem kaasata, et paraneks linna identiteet ja festivali ajal oleks liikumist ja tegevust ka mujal kui ainult Vallimäel. Tänavu laienebki festival keskväljakule kui ka Tallinna tänavale, juurde on tulnud noorteala, raamatuaed ja tantsulava, koostöös Ott Karuliniga tekkis idee kujundada peatänavast mängude allee.

“Arvamusfestival on avatud üritus, suurema ala kaasamine paneb terve linna festivali rütmis elama,” arvab Katrin. “Päris lõpliku festivaliala kujunduse annavad muidugi kõik osalejad ühisloominguna. Meie oleme andnud põhiidee, kuidas asi üldiselt võiks välja näha, edasine on avatud ja vabalt arenev protsess. Selline suunava iseloomuga kujundamine on hästi lahe ja teistmoodi kui arhitekti igapäevatöö, kus pead iga viimse detailini ära määrama, kuidas ja mida täpselt ehitada.”

Olulisemad kohad, millega Katrini tiim on tegelenud, on kohvikuala ja Oruala Vallimäel ning keskväljak ja peatänav. Võimalikult palju ülesandeid andis Katrin oma tudengitele, ikka selleks, et nad saaksid häid kogemusi ja praktikat. Iseennast peab ta selles protsessis pigem sünteesijaks, kelle ülesanne on vaadata, milliseid mõtteid oleks mõistlik edasi arendada.

Arhitektuuritudengitest on vabatahtlikena kaasatud Ivo Heinrich Arro, Ulla Katariina Alla ja Anna Liisa Saavaste. EKA IV kursuse kavandatud paviljone tänavu veel festivalil näha ei saa, kuid järgmisel aastal on need loodetavasti kenasti olemas.

Festival kui demokraatia mudel

“Kui inimesel on vähegi huvi ja tahtmist ühiskondlikel teemadel kaasa mõelda ja sõna sekka öelda, on Arvamusfestival selleks suurepärane formaat,” ütleb Katrin. Tema sõnul on Arvamusfestival kui demokraatliku ja avatud riigi mudel, kus inimestel on võimalus vabas õhkkonnas mõtteid vahetada. Katrini meelest ei pea kellelgi olema kohustust oma arvamust avaldada, piisab ka lihtsalt kuulamisest ja kaasamõtlemisest. “Kui aga inimesel on oma selge ja teistest erinev arvamus, siis on see ju huvitav ja võiks ikkagi välja öelda,” ütleb Katrin, “arutelude käigus sünnivad tihtipeale uued ideed.”

Arvamusfestivali selleaastastest teemadest on talle silma jäänud hariduse, keskkonna ja ühiskonna teemad. Huvipakkuvad on loomulikult ka arhitektuuri ja linnaruumi küsimused. “Aga just teiste valdkondade arutelud tunduvad sageli värskemad ja põnevamad. Võimalus saada uusi impulsse väljastpoolt oma eriala on väärtuslik ja arendav. Kindlasti huvitab mind see, kuidas lähevad käima keskväljaku ja Tallinna tänava tegevusalad,” sõnas Katrin festivaliootuses.

Foto: Müürileht

Festivali kommunikatsioonitiimi mitteametliku žürii nimel on meil heameel teatada, et tänavuse alakujunduse esikoha pälvivad Eesti Kunstiakadeemia tudengid püüdluse, õnnestumise (vähemalt poolenisti) ja silmapaistvuse eest kärg-katuse ehitamisel!

Festivali ehitamine on kolmandat aastat korraldajatele ilmselt juba tuttav, seda ka ERRi meeskonnale, kes sadade meetrite kaupa kaableid veavad ja lustakalt heliproovi teevad (“Romantika-alal ootavad teid Margus Saar ja Grete Lõbu!” igava üks-kaks-kolm asemel). Küll aga käib mõningane pusimine neil, kes Paide Vallimäele esimest korda aruteluala rajavad. EKA tudengid on asja ette võtnud eriti suurelt: puude vahele kerkib moodul mooduli haaval kärjestiku sarnane katus.

“Nimi? Oeh, selleni jõuame siis, kui ta valmis on,” sõnas moodul-katuse idee autor, EKA tudeng Märten Peterson, käed puusas seistes ja mitme ruutmeetri suurust kollakat kaarjat kärjestikku pilguga hinnates. Justkui vaadates aastast istutatud puud ja selle kasvu silmaga mõõtes.

Eemal maas ja paari meetri kõrgusel puude vahel on veel suurem enamus 300st kuusnurksest kärjekesest, millest peaks lõpuks valmima kolm pilvekest Linnaruumi alale – kolm mesikärje sarnast katust turvaliseks aruteluruumiks.

“See oli päris huvitav väljakutse proovida ehitada papist midagi kandvat,” rääkis Peterson. “Jah, ja lisaks muidugi see, et see on kõik taaskasutus,” lisab eemalt Petersoni kursusekaaslane redelit uue kolmese kärjetüki kinnitamiseks paika sättides.

Nagu mainitud, on kõik kuusnurksed moodulid tehtud papist, kaetud ühelt poolt läbikumava pehme kiletaolise materjaliga (et oleks vihma eest kaitstud ning et heidaks huvitavalt valgust) ja teiselt poolt kollase võrguga. Kusjuures, öösel, kui eripärast katust valgustatakse, tekib kollaste võrkude toel katusest valgustite rodu mulje.

Peterson nendib, et esmalt taolist ideed välja käies ei uskunud selle õnnestumisse ei tema sõbrad-kursakaaslased ega isegi vanavanemad. Materjal saadi pea-aegu täielikult sponsorluse teel (papp-kastid suurematest toidupoodidest ja kiled ehituspoest). “Nüüd, viimasel ajal, on nad ikkagi meelt muutnud,” lasus Peterson mõrkja muigega. Ta tõdeb, et ega seda saagi pahaks panna, sest veel üle-eilseni ei olnud päris kindel, kuidas kogu lahendus lõpuks valmis saab.

Täna võiks aga juba Petersoni perele pisikese muigega teatada, et võsukese idee tõttab visalt, kuid jõudsalt õnnestumise suunas. Muigama võib ajada asjaolu, et kamp on disainilahenduse realiseerimisega maadelnud juba viimased kolm päeva. Kusjuures kavandamisega alustas Peterson koolitöö kõrvalt juba talvel. Nüüd annavad aga puude vahelt rippuvad tamiilid ja üha laiemaks kasvav kärjestik üha enam lootust, et homseid festivalikülalisi tervitab uhke lava.

Homne on EKA-laste jaoks tõeproov, sest kuulu järgi pidavat ka kunstiakadeemia vastne rektor Mart Kalm alal sõna võtma ja ilmselt ka noormeeste (ja ühe abistava naisterahva) kätetööd hindama. “Igatahes Facebookis sain juba rektorilt ühele eeltöö pildile like’i,” lausus Peterson ootusärevusega homse ees. “Pärast moodulite üles saamist ootab ees suur töö – neid tuleb veel pingutada ja viimistleda,” lausus Peterson ja ronis taas, paarteist kaablisidet hammaste vahel, kursavenna kõrvale moodulite alla.

EKA tudengite töö on ehk kõige erilisem, kuid täna on visalt vaiu maasse tagunud, toole tassinud ja telke üles seadnud mitmed-mitmed organisatsioonid, et olla homseks festivaliks juba varakult valmis. Paidesse sisse sõites tervitab suur helesinine A-täht, Oruala nõlvadele on valminud uued trepid-istumispinnad ja Mäealal kõrgub samuti EKA tudengite disainitud katusealune.

Kindel on ka see, et kogu Vallimägi on lisaks telkidele homsest täidetud ka mõnusate aroomidega, sest kohvikuid ja toitlustusalasid kerkib samuti mitmele nurgale. Paide on festivaliootuse ootuses (aga muidugi ka muul ajal) külalistele avatud!

Arvamusfestival haarab tänavu enda valdusesse ka Paide keskväljaku, kust võib leida mitmeid huvitavaid kohvikuid, erinevat liiki kunsti, lisaks Järvamaa talutoodete turu ning ka telestuudio.

Tänavu on programmi panustamises ohjad haaranud teiste seas Järvamaa noored, kelle eestvedamisel toimub keskväljakule püstitatud laval nii mitmeidki esinemisi. Lisaks sellele on kõigil võimalus jutelda osaluskohvikus ja laenutada tuntud Eesti inimesi Elavas raamatukogus. Laupäeval kell 12 avaneb võimalus jälgida tänavakunstnike tööd ning elada kaasa kogu grafiti valmimise protsessile.

Kohvikuid sigineb Paide keskväljakule aga veelgi. Reedel ja laupäeval on võimalus LEADER kohvikus tutvuda erinevate Järvamaa LEADER organisatsioonide tegevusega. Samuti on võimalik seal maitsta – ning laupäeval toimuval turul osta – Järvamaist talutoodangut.

“Oleme ühendanud taluturu ja Leader kohviku ning need mõlemad võiks kokku võtta märksõnaga toodetud Järvamaal,” sõnas Silva Anspal, MTÜ JÄP (Järva arengu partner) tegevjuht.

Lisaks tekib laupäeval keskväljakule mitmeid kodukohvikuid, millest Arvamusfestivali Järvamaa kordinaatori Maiko Keskküla sõnul on üks huvitavamaid kohvik Meer.

“See on üks Paide sõpruskond, kes toob oma kahekordses Inglise stiilis bussis asuva kohviku samuti keskväljakule,” tõi ta näiteks. Loomulikult ei puudu keskväljakult ka Paide Vanalinna kohvik, mis festivali ajaks muutub BNSi pressikovhikuks. Pressikohvikus toimub mitmeid otseülekandeid nii Postimehe kui ka Kuku raadio vahendusel, samuti tutvutakse laupäeva hommikul ka sellega, mil viisil kajastab meedia hetkel aktuaalseid probleeme.

Meediaga tegeletakse keskväljakul Ühisnädala meeskonna, Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskuse ning Kinobussi koostöös ülesseatavas stuudios, kus kodanikualgatust ja kodanikuühiskonda tutvustava Ühisnädala raames luuakse saade otse Arvamusfestivalil osalejate silme all.

“Me teeme intervjuusid nii stuudios kui ka festivali alal, samuti toimub seal samas kohe monteerimine, nii et kõigil soovijail on võimalik protsessi kõrvalt jälgida,” sõnas projekti juht Maret Lepiksaar.

“Oleme esmakordselt Arvamusfestivaliga laienenud hubasele Paide keskväljakule, kus valitseb mõnusa äraolemise õhustik kohvikute, muusika ja tantsuga,” kirjeldas Maiko Keskküla seda, milliseks Paide keskväljak peagi toimuva Arvamusfestivali ajal muutub. “Keskväljaku õhustik on hästi mitmekesine, soovitan kindlasti kõigil võtta ette see jalutuskäik: väljak on Vallimäele väga lähedal ning kindlasti leidub seal palju erilist ning põnevat,” ergutas Maiko Keskküla kõiki tulema nautima festivalimelu ka Paide kesklinnas.

Ka tänavu on Arvamusfestivalil avatud koerte parkla, mis pakub päikesevarju ning meelerahu festivali külastavatele koertele. Parkla on avatud mõlemal festivalipäeval kl 12-17.

Festivaliala eestvedaja Ülle Mülleri sõnul on koerte parklasse oodatud kõik väikesed ja suured sõbrad, kes on sõbralikud ja sotsiaalsed ning harjunud omanikku rahulikult võõras kohas ootama. Samuti peab koer olema terve, taluma teiste korte läheduses viibimist ning mitte häirima teisi haukumise või muu stressist tingitud käitumisega.

Kuigi koerte alal jälgivad koeri vabatahtlikud, ei ole koerte parkla puhul tegemist koertehoiu või hotelliga. „Festivali korraldajad ei toida, jaluta, mängi ega suhtle sinna hoiule toodud koertega,“ selgitab Müller. Seetõttu soovitatakse tuua koer parklasse koos oma puuri või aseme ja jooginõuga, millega ta on harjunud ning mis on tema jaoks mugav ning turvaline. Kui kellelgi need maha ununevad, on siiski ala ettevalmistatud ehk olemas mõni kuut, madratsid, jooginõud ning ketiotsad.

Samuti tuleb meeles pidada, et koeraomanik vastutab täielikult oma koera korteparklas viibimise ajal tema heaolu ning tervise eest ning korvab kõik koera tegevuse tagajärjel tekitatud kahjud.

Koerte parkla on avatud 14.-15. augustil kell 12:00-17:00.

Kõikjal kättesaadav internet, laialdane suhtlusvõrgustik ja varane iseseisvumine noorte seas avaldab mõju ka pereelule, kus kerkivad üles ootamatud, kuid vägagi tõsised probleemid. Kuidas selle kõigega toime tulla?

„Eesti on viimaste uuringute järgi Euroopas esimene narkosurmade arvult elanike arvu kohta. Seega on väga oluline arutada ning leida viise, kuidas hoida lapsi eemal narkootiliste ainete proovimisest,” kirjeldas MTÜ Lastekaitse Liidu projektijuht Kiira Gornischeff aruteluteemat „Laps ja narko”, kus koos ekspertide ning lapsevanematega puudutatakse ka Eestis palju poleemikat tekitanud kanepi legaliseerimise teemat. „Usume, et lapsevanemad on ise suur infoallikas ning nende küsimused juhatavad arutelu õigele teele,” lisas ta.

Narkootikumide leviku takistamine ja kasutamise ennetamine toetub aga väga tugevasti laste ning vanemate vahelisele suhtlusele. Kuidas seda õigesti teha? Eesti Pereteraapia Ühingu eestvedamisel toimuvad kaks arutelu, kus fookuses on suhtlemine. Diskussioon „Vaimustus ja viin ja viha – emotsioonid Eesti peredes“ keskendub teemale kas Eesti peredes oleks tunnetega toimetulekut võimalik parandada ja mida selleks võiks teha.

„Ühelt poolt on Eesti peredes tihti probleem see, et tundeid ei osata adekvaatselt väljendada, pinged ja mured elatakse välja muul moel, või püütakse neid lihtsalt eitada,“ selgitas arutelu moderaator, psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel. Teemaga on seotud ka alkoholi liigtarbimine ning vaimne ja füüsiline vägivalt. Konstabel usub, et praegustel lastel ja noortel on digiajastul vaja hoopis teistuguseid suhtlemise ja ka lähisuhete loomise ning hoidmise oskusi, mida tihtipeale polegi kelleltki õppida. Arutelul “Virtuaalist ja vanaemadest, koolist rääkimata – kus peaksid noored suhtlemist ja suhteid õppima?” mõtiskletaksegi selle üle, kust saavad noored üldse suhtlemist õppida või peavad noored hoopis vanemaid harima.

21. sajandi pere teemaala valmib koostöös Eesti Pereteraapia Ühingu, Perekeskuse Sina ja Mina, MTÜ Lastekaitse Liidu, Lapse Huvikaitse Koja, ENLi, RAKE, Tartu Ülikooli Eetikakeskuse, Loomuse ja Rahvusraamatukoguga.

21. sajandi pere alal saab kaasa rääkida:

Reedel, 14. augustil

13.00-14.30 21. sajandi Eesti peremudelid: vanemad töötavad välismaal ja lapsed elavad Eestis.

Eesmärk on arutleda nii sellise elukorralduse eeliste kui ohukohtade üle, kus üks või mõlemad vanemad töötavad välismaal ja lapsed elavad Eestis. Tegu on väga olulise perepoliitilise teemaga, mis puudutab paljusid Eesti peresid. Arutelu on ajendatud Rakendusuuringute Keskuse läbiviidud uuringust “Välismaal töötavate vanemate ja Eestis elavate lastega pered: parimad praktikad ja võimalikud ohud”.

Moderaator: Kristiina Tõnnisson. Osalejad: Signe Riisalo (Sotsiaalministeerium), Kairi Talves (TÜ teadur, sotsioloog), Margit Sarv (Õiguskantsleri kantselei laste õiguste osakond), lisandub noorsootöötaja, sotsiaalpedagoog või lastekaitsetöötaja.

Korraldajad: RAKE, Lapse Huvikaitse Koda.

15.30-17.00 Hallipassi lapsed – kui kaua nuheldakse vanemate patte laste nahal?

Kodakondsuseta inimeste, sh vene kodakondsusega – halli passi omavad lapsevanemad – ja nende lapsed on eas, et endale pere luua ja alustada iseseisvat elu. Kuidas mõjutab halli passi omavate lastevanemate (sh ka teiste pereliikmete ja inimeste) otsus mitte taotelda kodakondsust pealekasvavat põlvkonda? Kas täna muust rahvusest olev noor inimene tunneb end seetõttu kuidagi alaväärtustatuna?

Moderaator: Kiira Gornischeff, MTÜ Lastekaitse Liit projektijuht. Osalejad: Dmitri Burnašev (Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed juhataja), Tatjana Klimenko (Narva Noorteparlamendi esindaja, halli passi ema tütar), Sergei Metlev (MTÜ Avatud Vabariik juhatuse liige, arvamusliider).

Korraldaja: ENL.

18.00-19.30 Laps ja narko

Eesti on viimaste uuringute järgi Euroopas esimene narkosurmade arvult inimeste arvu kohta. Seega on väga oluline arutada ning leida viise kuidas hoida lapsi eemal narkootiliste ainete proovimiselt, mis võivad hiljem viia suuremate probleemideni ning kaasa tuua halvimal juhul demograafilise katastroofi. Me arutame teemadel, mida narkootikumid lastega teevad ja kas kool on narkokaubanduse kasvulava. Samuti kas kanepi legaliseerimine, millest on hakatud rohkem rääkima, võib kaasa tuua kergemate narkootikumide lihtsama leviku lasteni. Või äkki hoopis piirab seda.

Moderaator: Andri Maimets. Osalejad: Risto Kasemäe (juhtivkriminaalametnik); Anna Frank (Tallinna Laste Turvakeskuse osakonnajuhataja); Steven Vihalem (noorsootöötaja); Mart Kalvet (MTÜ Ravikanepi eestvedaja, muusik, kolumnist).

Korraldaja: MTÜ Lastekaitse Liit.

Laupäeval, 15. augustil

 12.00-13.30 Virtuaalist ja vanaemadest, koolist rääkimata – kus peaksid noored suhtlemist ja suhteid õppima?

Kui aastasadu on lapsed suhtlemist, suhete loomist ja hoidmist ning ka lahkuminekuid, tülisid saanud esmalt õppida oma päritolupere jälgides, siis kust saavad nad selliseid tarkusi digiajastul? Kas eelnevatel põlvkondadel on lastele ja noortele selles osas veel midagi õpetada, või peavad noored hoopis vanemaid harima? Milline roll võiks olla suhete ja suhtlemise õpetamise juures haridusasutustel? Neile küsimustele püüabki vastust otsida Eesti Pereteraapia Ühingu poolt korraldatav arutelu.

Moderaator: Kätlin Konstabel, Eesti Pereteraapia Ühing. Osalejad: Tõnu Lehtsaar (Tartu Ülikooli religioonipsühholoogia professor), Margus Tõnissaar (TÜ sotsiaalteaduskonna haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskuse juhataja, SA Innove hariduse tugiteenuste agentuuri juht), Mari Naudi (Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühenduse president), Rena Pent (Tartu Hariduse Tugiteenuste Keskuse pereterapeut, PREP-paarisuhtekoolitaja). Korraldaja: Eesti Pereteraapia Ühing.

14.30 – 16.00 Lapsevanem uues lastekaitseseaduses

Kas nii ongi, et uus lastekaitseseadus on vandenõuteooria? Kisa ja kära uue lastekaitseseaduse ümber on tõepoolest palju olnud, konstruktiivset arutelu aga vähem. Kas seadus räägib vaid lapse õigustest ja vanema kohustustest? Arutleme ja räägime sellest, missuguseid muudatusi toob uus lastekaitseseadus endaga kaasa, kuidas see meid ja meie peresid aitab, mida kujutavad endast tegelikult vanema kohustused versus lapse kohustused, mis rolli mängib selles positiivne vanemlus ja palju muud.

Moderaator: Margo Loor, Väitluskoolituse arendusjuht ja juhtikoolitaja. Osalejad: Mart Valner (MTÜ Lastekaitse Liit kommunikatsioonijuht), Joanna Paabumets (Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna nõunik), Auli Andersalu-Targo (Perekeskus Sina ja Mina), Ly Kasvandik (ema, koolitaja, Tervise Arengu Instituudi lapsevanemate koolitusprogrammi juht) ja üllatuskülaline. Korraldajad: Perekeskus Sina ja Mina; MTÜ Lastekaitse Liit.

17.00-18.30 Vaimustus ja viin ja viha – emotsioonid Eesti peredes

Eestlastele pannakse süüks vähest tunnete väljendamist, samas on liiga paljudes peredes mureks alkoholiprobleemid ja vägivald. Millised emotsioonide väljendamise viisid on Eesti peredele iseloomulikud ja miks? Kas oleks mingeid viise, kuidas Eesti pered võiksid õppida tunnetega paremini toime tulema ja kuidas me saaksime vähendada stressi väljaelamist enda ja teiste tervist kahjustaval viisil? Kas meil oleks midagi õppida teistelt rahvustelt?

Moderaator: Kätlin Konstabel, Eesti Pereteraapia Ühing. Osalejad: Riina Raudne (Terve Eesti SA juhatuse liige), Viktoria Ladõnskaja (Riigikogu liige), Jorgen Matsi (Ambromed kliinik, psühholoog). Korraldaja: Eesti Pereteraapia Ühing.