Toimiva riigi teemaala arutelul „JOKK jätta! Piirkiirus 80km/h“ arutleti selle üle, mis päästab Eesti liikluse. Kas selleks on piirkiiruse alandamine, liikluskeskkonna arendamine või vajab muutust hoopiski meie liikluskultuur ning mõtteviis.
Viimase viie aasta jooksul pole olukord Eesti liikluses muutunud. Liiklussurmasid on endiselt rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Lisaks statistikale ei räägi olukorra paranemisele kaasa ka meie igapäevane liikluspilt, mis on täis rikkumisi ning õnnetusi. Halvimal juhul lõppevad need järjekordse surmaga nagu eelmise nädala ränk õnnetus noortega.
Maanteeametis liiklusohutuse uue strateegia eest vastutav Alo Kirsimäe leiab, et meie liiklusohutus vajab kiiresti restarti ning üheks võimaluseks on hakata alandama lubatud piirkiirust. „Kas keegi on mõelnud sellele, kas Haanja kuppelmaastikul ning sirgel Tallinn-Pärnu maanteel peaks olema lubatud sama kiirelt sõita?,“ tõstatas Kirsimäe avaküsimuse. Tema soovitus on teedel, kus tee seisukord ei luba kiiresti sõita, alandada piirkiirust vastavalt vajadusele. Samuti pani ta kõigile südamele, et ohutus algab meist kõigist endast. Kui me ise ei hooli sellest, kuidas mõjutab meie endi käitumine liiklust, siis pole mõtet ka ohutumast tulevikust rääkida.
Eesti liikluse üle arutlesid Mari Jüssi, Alo Kirsimäe, Sirli Tallo, Indrek Koemets, Toomas Kivimägi, Indrek Sirk ning Sven Pertens.
Ehitusfirma Lemminkäinen AS juht Sven Pertens see-eest leiab, et piirkiiruse alandamisest ei ole kasu, kuna kui praegu sõidetakse 90km/h alas vabalt 130km/h ilma kartmata, et miskit juhtuks, siis kiirust alandades sõidaks nad ehk vaid 120km/h, mis oleks siiski surmav. Teatavasti on piirkiirus 80km/h just see, mis kokkupõrkel päästab inimese surmavatest vigastustest. Teeehitajana tegi ta loomulikult ettepaneku arendada välja parem teedevõrk ning seda põhi- kui kõrvalmaanteedel. Samuti toob ta välja, et asi on rohkem liikluskultuuris kui piirkiiruses.
Vandeadvokaat Indrek Sirk arvas, et abi võib olla trahvidest, kuid seda ainult teatud sihtgrupi hulgas. Tema sõnul mõjub trahv vaid neile, kes on seadusekuulekad. Kes on paadunud pedaalitallijad, need trahvidest ei hooli. Samas nõustus ta arvamusega, et see on tõesti meie liiklemise kultuur, mis muutust vajab.
Indrek Koemets Politsei- ja Piirivalveametist leiab, et Eestist ei saa kunagi politseiriiki ehk suurendada järelevalvet niiviisi, et politseid oleks märgata igal nurgal. „Sellele seab ette piirangu meie eelarve,“ selgitab Koemets. Tema sõnul on politsei siiski liikluses olemas nii palju kui võimalik, abiks on ka kiiruskaamerad.
Liikluskasvataja Sirli Tallo leidis, et liiklusohutuse parendamiseks peab rohkem tegelema liikluskasvatusega, mis algab juba maast madalast. „Vanemad ning nende käitumine liikluses on lastele paratamatult eeskujuks,“ selgitab Tallo. Ta on veendunud, et peredest, kus liiklusohutusele pööratakse tähelepanu, tuleb ka vähem liiklushuligaane. Mari Jüssi, tuntud liikluskasvataja, vaidleb siinkohal vastu. „Meie pere lapsed sõidavad ainult jalgrattaga ning ohutust oleme õpetanud pidevalt, kuid siiski räägib laps, et kui ta kord 18-aastaseks saab, siis ostab auto, mis on väga-väga kiire,“ selgitas Jüssi. Samas on ta veendunud, et laste harimisega ohutuse valdkonnas tuleb rohkem tegeleda ning süstemaatiliselt. Samuti ta nõustub, et piirkiirusi tuleb alandada, kuid seda mitte ainult maanteedel, vaid ka linnaliikluses.
Riigikogu majanduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi leidis seevastu, et ohutus liikluses kohe kindlasti ei tähenda ainult piiranguid ning tegi ettepaneku, et Eesti riik võiks võtta laenu või kehtestada teemaksu selleks, et ehitada põhimagistraalid mitmerajalisteks. Tema sõnul ei peaks me siis liiklejatele piiranguid seadma, inimesed saaksid kiiremini ning turvalisemalt koju ning lõppkokkuvõttes oleksid kõik rahul.
Arutelul osalejad olid panelistidega nii nõus kui ka vaidlesid vastu. Osalejad leidsid, et piirkiiruse alandamisest ei ole kindlasti kasu ning piirkiiruse alandamine oleks seetõttu mõttetu ettevõtmine. Samuti tekitas see palju emotsioone, kuna leiti, et riik tahab ainult liikumismugavust piirata.
Nõustuti sellega, et viga on meie liikluskultuuris. „Siin riigis ei aita 80km/h mitte midagi, siin läheb kaks kolm inimpõlvkonda, et liiklus korda saada,“ leidis osaleja, kes on 47-aastat olnud kutseline juht ning sõitnud läbi pool maailma. Tema sõnul on asi Eesti liiklejas. Osalejad heitsid ka ette, et politsei kohalolu pole märgata ning seda just linnaliikluses ning maakohtades. Kontrollitakse vaid piirkiirust ning joovet, ülejäänud rikkumistele ei pöörata tähelepanu.
Osalejatelt tuli ka idee, et äkki tuleks hakata autonumbreid ning autosid personaliseerima. „Need, kes on pidevad liiklusrikkujad, neid tunneksime siis kohe liikluses ära ning neid saaks ka pidevalt jälgida,“ leidis arutleja. Ettepanek tuli ohjeldada ka neid, kes üldse juhiluba saada ei tohiks. Leiti, et juhilube antakse hetkel liiga kergekäeliselt välja. Samuti leiti, et ehk tuleks karistusi liiklusrikkumiste eest karmistada. Näiteks toodi Inglismaa, kus kehtib nulltolerants ning purjus peaga vahele jäädes on karistuseks 6 kuud vanglas, lisaks töökoha kaotus ning avalik häbi. Trahvis ilmselgelt Eesti liiklejale ei piisa. Moderaator Märt Treier tegi seepeale väikese katse küsides osalejatelt, kes neist pole kunagi trahvi saanud? Käsi, mis tõusid, oli ääretult vähe. Sirli Tallo tõi seepeale välja võimalus, kus karistuse asemel tuleks anda präänikut? Näiteks neile, kes pole teatud aja jooksul trahvi saanud, need saaksid hoopis preemiat.
Kuigi arutelul vaieldi nii piirkiiruste alandamise, liikluskasvatuse, trahvide, taristu ning keskkonna üle, siis üheselt jäi kostuma sõna liikluskultuur. Just muutus meie liikluskultuuris tundub olevat see, millega nõustuvad nii otsustajad kui kodanikud. Moderaator Märt Treier viskas seepeale nalja, et kui probleem on kultuuris ehk tuleks liiklusohutus Maanteeametilt Kultuuriministeeriumule üle? Ehk tõesti.