Festivali esimese päeva lõpetas suur avatud Eesti tulevikuloo arutelu, mille käigus unistati üheskoos Eestist veerandsaja aasta pärast. Arutelu juhatasid sisse Ruti Einpalu, Valdur Mikita ja Ville Jehe. Kokku käis meie kodumaa tuleviku üle mõtisklemas ligi 120 inimest.

„Tänane õhtu paneb aluse ühele protsessile, mille eesmärk on koguda lugusid selle kohta, milline võiks Eesti tulevikus olla. Võtame ajahorisondiks 25 aastat. Mõtleme, et milline võiks olla meie Eesti neile lastele, kes siis sünnivad. Milline on see unistuste Eesti, milles ihkame ise elada. Kõik meie mõtted ja unistused, mille täna välja ütleme, on need killud, millest tuleviku mosaiik kokku pannakse,“ selgitas Eesti tulevikuloo sisujuht Ruti Einpalu.

Arutelu sissejuhatuses rõhutati, et tulevikulugu kui grupiarutelu põhineb eelkõige koostööl ja teineteise mõistmisel ning ühine lugu saab sündida ühiselt mõtiskledes. „Tulevikku personaalpileteid osta ei saa. Mõnikord ei saa ka valida neid inimesi, kellega koos sinna minna, sellepärast arutame tuleviku üle koos,“ lisas Einpalu, „kõige olulisem polegi see lugu kui lõpptulemus, olulisem on, et ringis koos üksteist kuulatakse ja selles ringis toimuks mõistmine.“

Pärast sissejuhatust jagati kõik huvilised gruppidesse ja suunati koos arutelujuhtidega Orualale, kus ootasid toolide ringid, mille igaks keskpaigaks oli leegitsev puupakk. Loojuva päikese tekitatud pikkade varjude all algas mõtisklus, millest võttis osa nii keemikuid kui kogukonnaaktiviste, insenere, avalikkuses tuntud ja vähem tuntud inimesi ning palju teisi – kõiki ühendamas soov unistada Eestist aastal 2040.

Gruppe, mida sai kokku12, juhtisid väljaõppinud professionaalid, arutelujuhid, kes teavad, kuidas viia mõnusat arutelu läbi nii, et kõik sõna saaksid. Kuna kahetunnise arutelu sisse poleks mahtunud nii kriitika kui ka unistused, siis üks arutelu reegel oli keskenduda eeskätt unistustele ja kõigele positiivsele, mis inimestele Eestile mõeldes meenub.

Esile kerkis mitmeid ja inimeste arvust tingituna väga erinevaid teemasid. Räägiti vaikusest, Eesti lõhnadest, loodusest ja paljust muust. Näiteks ühes grupis küsiti, kas keegi on tundnud õitseva sireli lõhna mistahes teises riigis peale Eesti. Märkimist väärivad ka ühise arutelu käigus tekkinud metafoorid nagu “eestimaalane – modernne metslane” ja “Eesti kui modernne vanaema õunapuu otsas.”

Arvamusfestivali raames on selleks korraks Eesti tulevikulugude kogumine lõppenud. Korraldajad kutsuvad aga kõiki üles Muinastulede ööl ja novembris toimuval kodanikualgatust ja kodanikuühiskonda tutvustaval ühisnädalal koos Eestist unistama. Arutelu võib läbi viia ka ükskõik kus ja millal, näiteks koolis, tööl, pereringis või sõprusringkonnas. Kui sobiv aeg ja koht on leitud, siis edasine protsess toimub arutelujuhi eestvedamisel Arvamusfestivali tiimi koostatud juhendi põhjal.

Aitäh kõigile, kes Paides unistamas käisid!

Paides on täna mitmesuguseid festivalilisi – rahulikult paaris jalutavaid vanavanemaid, arutelul virgalt kätt tõstvaid ja sõna võtvaid aktiviste,  unistavalt puu all teineteisele otsa vaatavaid noori ja on silmapaistvalt palju välkkiireit ringi silkavaid lapsi. Ja neil lastel on lõbus!

Vallitorni suveroheline ümbrus peidab puude varjus lisaks arutelualadele ka mitmekesist lasteala. Olemas on kõik, mida ühe väikese inimese hing ihata võib – batuudid, näomaalingute telk, mänguväljak ja isegi multikakoobas. Puude vahel luusib laste lemmik, poni, kes fännide elavate hüüete saatel lõbusõitu teeb.

Silm haarab korraga nii 30 last, kes igaüks endale meelistegevuse leidnud on. Populaarne on marsruut: kiik-liumägi-liivakast-murul rullimine-kiik-… Üle peade lendavad pallid ja lõbusad kilked, päike ja rõõm on kõige pisemate festivalil osalejate palged roosaks värvinud.

Lastealal hoiab korda vabatahtlik Ülli, kes peab seda tänuväärset ametit juba kolmandat aastat järjest. „Mulle nii meeldib Arvamusfestivali õhkkond, siin on teine hingamine, isegi lastealal on seda väga hästi tunda. Lapsed tõesti naudivad päeva ja tahavad osaleda. Meil on nii palju tegevusi – ristsõnu saab lahendada, kivimaali teha, muusikat mängida ja instrumente tundma õppida ning muidugi lihtsalt lustimisest ja ilusast ilmast rõõmu tunda,“ rääkis Ülli.

Parasjagu käibki vilgas kivide maalimine. Vikerkaarevärviliste sõrmedega lapsed jooksevad naerul nägudega ja juuste lehvides Üllilt järjest uusi kive küsima. „Mul on juba nii palju kivipilte,“ hõikas asjalikult üks särasilmne festivaliline, „sellele on kirjutatud, et Arvamufestivalil on lahe, need siin on südamed ja…ja näed, see on lepatriinu! Tule, värvi ka!“

Joonistamise vahele räägib 10-aastane Eviita, et tema on festivalil juba teist korda ja täna on nad kohal peaaegu terve perega – ema lööb lastehoiu tegemistes kaasa ja vanem õeraas on ka kusagil ringi kõndimas. Järgmisel aastal lubas Eviita kindlasti jälle kohal olla.

„Kõige lahedam on see, et me saame täna täitsa ise kirikukelli lüüa. Maavanem tahtis, et täna lööksid kõik kohalikud kodutütred kirikukella. Mina just lõin, järgmisel tunnil lööb minu sõber Kirsi. See on väga tähtis töö! Ja lahe ka,“ jagas festivali muljeid 9-aastane Laura-Lisanna.

Vallimäelt alla minnes tervitab kõiki värviline mängude allee, mille asfalti katab kümneid meetreid pikk kirju-mirju tänavamaal. Autoriteks on lapsed, kes kriitidel ja kätel kärmelt käia lasevad. „Nii lahe, et siin tänaval ükski auto ei sõida, saab nii palju kriidiga joonistada kui vaja. Ma teen veel sinna taha ka, kus keegi teine pole,“ teatas üks noortest tänavakunstnikest.

Küsides mänguhoos olevalt lastesalgalt, et kellele tänane päev meeldib, tõuseb viimne kui käsi ja läbisegi hõigatakse „Mulle! Mulle!“ Ja küsimusele, et kas tulete järgmine kord jälle, kõlab vastuseks heledahäälne ja otsusekindel „Jaa.“

Esimesel Arvamusfestivalil istus kohvikus ja ajas juttu seltskond, kelle vestlus päädis mõttega, et Eesti vajab narratiivi, ühte ühist eesmärki, lugu, mis puudutaks meid kõiki. Sellest ideest sai üks Arvamusfestivali oluline osa ja tänaseks on kirja pandud mitmeid ühise arutelu tulemusena sündinud tuleviku Eesti lugusid. Ühes neis unistatakse, et Eesti kuulub tulevikus rahvale.

Me unistame Eestist, kus inimesed tunnevad üksteist ja aitavad üksteist. Kus igal inimesel on oma oskus ja ta on sellega abiks teistele. Kus raha on kaotanud oma tänase tähtsuse ja jõujooned ei jookse mööda võimu ja varandust. Meie Eesti on inimesekeskne Eesti.

Meie Eesti on Eesti, kus inimesed teavad oma juuri ja sugulased hoiavad oma suguvõsa traditsiooni. Kus oskused lähevad üle isadelt poegadele ja emadelt tütardele. Kus inimesed oskavad  ja julgevad teha kõige kummalisemaid asju ja tahavad õppida.

Julgust ja entusiasmi peame me väga oluliseks – julgust proovida uut või unustatud vana ja julgust luua uusi kontakte. Samuti igatseme me inimestevahelist avatust. Väikeses riigis tunnevad pea kõik üksteist.

Me tahame panustada. Kõik inimesed on riigi tegemistes kaasas. Rahvas jagab ülesanded ära. Me oleme valmis aitama ja käed külge lööma.

Selles tuleviku Eestis on sõbrad nagu sugulased ja nad kõik hoiavad kokku. Igal pool on lapsed.

Selles tuleviku Eestis on alles metsad ja niidetud taluõued ja loomad. See on ilus ja hoolitsetud Eesti, mis tunneb ja hoiab alles oma juurtest ammutatud rikkust.

Kõik pilve-Eestid ja e-Eestid lähevad mööda ja asenduvad millegi enamaga. Kui inimesed hoiavad alles juurte-tarkust, siis püsib Eesti.

Meie Eesti on Inimeste Eesti.

Mõtteid vahetasid Mari-Liisa Parder, Margus Saks, Priit Ahte, Mari-Mall Feldschmidt, Anu Vahtra-Hellat, Eva Truuverk, Marten Lauri, Kerttu Sepp ja Aleksander Valdmann. Loo kirjutas üles arutelujuht Ruti Einpalu.

Eesti tulevikuloo arutelu leiab aset 14. augustil kell 19.30 Arvamusfestivali Orualal.

Tulevikuloo juhendiga saab tutvuda SIIN.

Foto: Annika Haas / photos.visitestonia.com

Arvamusfestivali Linnaruumi ala teemade valik lähtub olulistest muudatustest, mis hakkavad meid ümbritsevas ruumis lähemas või kaugemas tulevikus toimuma põhjustatuna tehnoloogia arengust, üleeuroopalistest projektidest või ka kohalike väikelinnade arendustest.

Esimene arutelu „Isejuhtiv linn – robotite võidukäik või inimlik elukeskkond?“ on sissejuhatuseks septembris toimuvale Tallinna Arhitektuuribiennaalile. Räägitakse sellest, milliseks kujunevad võimalikud muutused meid ümbritsevas linnas, kui rakendub niinimetatud neljas tööstusrevolutsioon ja kasutusele võetakse isejuhtivad tehnoloogiad.

„Arutleme selle üle, mis on linnaehituse ja arhitektuuri uued võimalused ning mida pakuvad uued tehnoloogiad,” sõnas Linnaruumi aruteluala eestvedaja Andro Mänd. „Räägime ka sellest, kas ja kuidas uut teadmist ja tehnoloogiat rakendada ning kas Eesti peaks olema muutuste esirinnas. Lisaks lahkame inimeste hirme, mis seostuvad niinimetatud „suure venna“ kõike kontrolliva silma ja ka ohuga, et me muutume erinevatest tehnoloogiatest liialt sõltuvaks.”

Teine Linnaruumi ala arutelu on „Südametu linn – augud meie linnade südametes“, mille käigus saab arvamust avaldada suurte projektide mõju üle linnastruktuurile, majandusele ning inimeste liikumisele. „Kindlasti tõstatatakse ka küsimus, kas suured projektid, mida tehakse äärelinnadesse, suunavad elu veelgi enam linnaservadesse ning suretavad ajaloolised kesklinnad välja või tekitavad hoopis majanduslikult edukad keskused, mis loovad sümbioosi olemasoleva struktuuriga,“ selgitas Mänd.

Viimases paneelis on kohal nelja suurema erakonna esindajad, et arutleda meid ümbritseva elukeskkonna teemadel. Vestluse eesmärk on tõmmata rohkem tähelepanu meie linnaruumile ning selle probleemidele ja võimalustele. „Teeme ka väikese tagasivaate erinevatele protsessidele, muudatuste põhjustele ja tulemitele, mis on valdavalt nende nelja erakonna juhtimisel meid ümbritsevas ruumis toimunud,“ lisas Mänd.

Eelmisel aastal paistis Linnaruumi ala silma huvitava arhitektuurse lahendusega – puude vahele olid tõmmatud vihma- ja päikesekaitseks purjed. Ka tänavu on plaanis alale tuua ühekordne installatsioon, mis valmib koostöös EKA arhitektuuri IV kursuse tudengitega, keda juhendab Renee Puusepp.

Sarnaselt eelmisele aastale on festivali ajal Paides kaks arhitektuuriteemalist näitust – Eesti Vabariik 100 programmi raames läbi viidud linnaväljaku konkursside võidutööde näitus ning EKA arhitektuuriosakonna 2015. aasta magistritööde näitus. Koostöös Eesti Arhitektuurimuuseumiga saavad huvilised osaleda Avatud Majade ekskursioonisarjas „Paide eri“, mille käigus viiakse arhitektuurihuvilised hoonetesse, kuhu tavaliselt ei pääse.

Linnaruumi ala korraldavad Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise teaduskond ning Eesti Arhitektide Liit.

Mis on vene kool Eestis? Kas see on Eesti haridus vene keeles või vene haridus Eestis? Mis on õpilaste jaoks tulevikule mõeldes kõige kasulikum?

Neile ja veel paljudele teistele haridust puudutavatele küsimustele proovisid Narvas toimunud [eel]arvamusfestivalil vastust leida Eduard Odinets, Irene Käosaar, Kristina Kallas, Triin Ulla ja Sergei Seredenko. Arutelu juhtis Aet Kiisla.

Lühikesele küsimusele „Mis on vene kool Eestis“ järgnes hingest tulev avalik arutelu, mille käigus said sõna paljud erinevad arutelus osalejad. Omi mõtteid sel olulisel teemal olid jagama tulnud mitmed õpetajad ning õpilased eesti ja vene koolidest.

Kui sageli öeldakse, et „arvamusi jagus seinast seina“, siis antud arutelu puhul oli arvamusi küll palju, kuid need klappisid omavahel ja lõid justkui ühe suure avaliku arvamuse. Vestluse käigus tuli välja, et kool peaks olema lihtsalt kool. Ei ole vaja eraldi vene kooli ega eesti kooli, vaja on kohta, kus õpilastel oleks piisavalt võimalusi valida ning saada parim haridus. Eduard Odinets ütles, et pole oluline, mis keeles õpitakse. Pigem tuleks esmalt paika panna tulemus, milleni hariduses püüeldakse ning seejärel pole vahet, kuidas selle tulemuseni jõutakse – peaasi, et jõutakse.

Jaguneti väiksematesse gruppidesse, kus vaadati tulevikku, pakkudes visioone, milline võiks olla vene kool Eestis tulevikus. Mõtteid ja ettepanekuid oli mitmeid – luua rohkem suuri kvaliteetseid ühisgümnaasiume; koolitada vene õpetajaid nii, et nad oleksid kompetentsed eestikeelset haridust pakkuma; anda eesti ja vene lastele võimalus tasuta eelkooli raames üheskoos mängida ja õppida ning koondada erineva emakeelega õpilased mitte ainult ühte koolimajja, vaid ka ühte klassi.

Arutelu lõppedes jäi kõlama üks kandev mõte – mõelda tuleb eelkõige lastele, neile peab andma võimaluse valida. Nii publik kui ka eeskõnelejad avaldasid lootust, et nende valikuvõimaluste pakkumisteni tulevikus ka jõutakse.

Arvamusfestival ootab sel aastal kõiki huvilisi osalema Eesti tulevikuloo välja mõtlemises ja esimene võimalus kaasa lüüa on homme Arvamusfestivali eelfestivalil Narvas.

„See, millises Eestis me elada soovime, on meie kõigi – minu ja sinu – teha,” ütles tulevikulugude kogumise eestvedaja Marten Lauri. „Küllap oleme kõik ühel hetkel tulevikule mõelnud. Tulevikulooga on võimalus seda teha koos mõttekaaslastega. Üksteist ära kuulates ja enda sisse vaadates saab sellele tuleviku-Eestile sammu lähemale astuda.”

Ta lisas, et tulevikulugu ei ole niisama “arutelu”, vaid see aitab päriselt enda sisse vaadata ja mõelda, et see, millises Eestis me tulevikus elada tahame, ei ole kellegi teise teha kui meie enda. Eesmärk ongi kaasata kõik eesti inimesed, kellel on huvi Eesti tuleviku teemadel kaasa rääkida. Mõtteid vahetama ja üheskoos arutlema on oodatud need, kes julgevad oma soovid, ettepanekud ja unistused Eesti kohta välja öelda.

Arutelud ei eelda mingisugust ettevalmistust. Kohapeal vestluse käigus sünnivad kas isiklikud või grupilood ning arutelude lõppedes peaksid osavõtjad suutma sõnastada selle, mida nad kas üksi või koos kaaslastega ise Eesti tuleviku jaoks teha saavad. Kõik kirjapandud tulevikulood talletatakse ning edastatakse loovmõtlejatele, kirjanikele, luuletajatele, stsenaristidele, kunstnikele ja teistele tõlgendamiseks.

Esimene tulevikulugude arutelu toimub Arvamusfestivali eelürituse raames 30. mail Narvas. Vabas vormis arutelu „Eesti tulevikulugu otsimas“ algab kell 17.00.

Sel suvel kolmandat korda toimuv Arvamusfestival avab festivalihooaja juba 30. mail, mil Narvas toimub esimene arutelude päev, mis aitab tuua erinevaid teemasid ja debatte inimestele lähemale ja koju kätte.

Eelfestivali eesmärk on luua keskkond uute ideede ning ühiskonna jaoks kasulike ettevõtmiste sünniks, arendada arutelu- ja suhtluskultuuri Eestis ning inspireerida inimesi oma elu mõjutavatel teemadel sõna sekka ütlema.

Päeva jooksul leiab aset mitu inspireerivat arutelu. Näiteks mõtisklevad Eduard Odinets, Irene Käosaar, Kristina Kallas, Triin Ulla ja Sergei Seredenko selle üle, mis on vene kool Eestis, arutelu „Eesti tuleviku lugu otsimas“ mõttetalgutel üritatakse sõnastada, mida eesti inimesed ise oma riigi tuleviku jaoks ära teha saaksid.

„Narva festival keskendub paljuski Narva arengu tuleviku teemadele,” tutvustas Narva festivali Mall Hellam, kes juhib üht olulisemat Arvamusfestivali toetavat organisatsiooni: Avatud Eesti Fondi. „Päeva avavad venelastele hästi tuntud Artemi Troitski ja Vasja Oblomov, kes lahkavad Venemaa olukorda ja arenguid kultuuriinimeste vaatenurgast. Loodetavasti tuleb põnev ja inforikas päev.“

Põnev ja mitmekesine on ka augustis Paides toimuva Arvamusfestivali programm. Plaanis on arutelusid soorollide, kodanikuühiskonna, tervise, ettevõtluse, eetika ning paljudel muudel huvitavatel teemadel. Lisaks uutele teemadele võib festivalil näha ka uudsemat lähenemist teemaaladele.

„Me ei nimeta ainult haridusala, keskkonnaala või majandusala, vaid püüdsime leida kitsamaid teemasid ja probleeme, mida iga ala võiks lahata, esile tõsta ja millele lahendust otsida,“ selgitas Arvamusfestivali teemaalade programmi juht Maiu Uus.

Nagu eelmistel aastatel, on ka sel korral festivali kandvaks jõuks inimesed, kes julgevad ja tahavad erinevatel Eestit puudutavatel teemadel kaasa rääkida. “Aastad on näidanud, et Paide festivalile tulevad kokku inimesed, kes on huvitatud Eesti käekäigust ja soovivad Eesti asjades sõna sekka öelda. See on omamoodi mõtete laulupidu ja vaidluste folk, mis ühendab endas väga erineva taustaga inimesi,“ rääkis Hellam. Ta lisas, et Arvamusfestival pakub harukordse võimaluse kohtuda silmast silma, luua kontakte, vaielda ja arutleda otse ja oma nime all ning muuhulgas saada uusi teadmisi ka väljendus- ja väitlusoskuse alal.

Veebruaris toimunud ideekorjele laekus 250 mõtet, millistel teemadel võiks tänavusel festivalil arutleda. Nendest pannakse kokku üle 30 teema-ala. Festivali programm peaks selguma lähinädalatel.