Warning: Use of undefined constant slug - assumed 'slug' (this will throw an Error in a future version of PHP) in /data01/virt39692/domeenid/www.arvamusfestival.ee/2015/wp-content/plugins/arvamusfestival/af.php on line 494
Kas stand-up on uus eesti teater? - Arvamusfestival 2015
Asute arhiveeritud lehel. Mine värske Arvamusfestivali lehele.

Kas stand-up on uus eesti teater?

Foto: Mehirt Emmus

Eesti on vallutanud Stand-up teater. Publikut naerutavate tuuridega on teiste seas kogu riigi läbi sõitnud nii Jan Uuspõld, Ott Sepp kui ka Peeter oja. Kuid kas stand-up ongi uus Eesti teatri nn meinstriim?

Just selle küsimuse üle olid Ekspress meedia teemaalale arutlema kogunenud LP peatoimetaja Ingrid Veidenberg, pikaaegne saatejuht ja eelmise aasta lõpus oma esimese stand-up etendusega lavale tulnud Maire Aunaste, endise monoteatri juht Karl Kermes, näitleja Jan Uuspõld, lavastaja Rein Pakk ja kriitik Andres Maimik. Arutelu käigus segunevad tõsine diskussioon ning meenutused möödunud etendustest. Ei puudu ka pisuke huumor – sest just sellest ju jutt käib.

Algatuseks uurib Veidenberg, mis on siiski monoteatri ja stand-up etenduse vahe. Jan Uuspõllu sõnul ei tohiks hea stand-up koomik väga palju teksti ette kirjutada. “Ta peaks suutma selle nalja leida üles hetkeolukorrast ning hoidma seda publiku tähelepanu üleval terve etenduse aja.” Lisaks puudub stand-up komöödiast tihtipeale ka teatraalsus.Selgub, et suurim vahe Stand-up teatri ja monoetenduse puhul ongi ette kirjutatud tekst. Lisaks jääb kõlama mõte, et stand-up koomikul on eksimise ja riskivõtmise võimalusi rohkem, kui monoteatri näitlejal.

Miks teevad Eestis stand-up teatrit peamiselt näitlejad? Paistab, et küsimus on Eesti kultuuris. Eestlastel puudub selline asi nagu stand-up‘i traditsioon. Puuduvad komöödiaklubid, kus reede õhtuti kõht kõveras nädalast pinget naerupahvakutena välja lasta. Samas on Eestlastesse kõvasti sisse juurdunud teatrikultuur, mis panebki meid minema teatrisse, et üks kõva kõhutäis naerda. Kuid teatris ei saa naerda nende asjade üle, millede üle naerdakse reedeöises pubis. Mis on siis need teemad, millest teatris rääkida?

Kõlama jääb seisukoht, et naljakate teemadega kaugele ei jõua. Kui näitleja räägib laval asjadest, mis on ammu ilma naljakad, kipuvad ka naljad olema ammuilma kuuldud ja klišeelikud. Seega peaksid teemad, millest monotükkides kõnelda, olemagi pigem tõsistemas toonides, mida omakorda läbi huumoriprisma kirgastada. Rein Papp on öelnud, et Eestlase ajavad naerma kolm asja – Tammsaare, laulupidu ja surm. Ei ole ükski neist ju kuigi kerge ja naljakas teema?

Arutlejad jõuavad lõpuks siiski selgusele, et uus teater stand-up Eestis siiski pole. Hetkel on kindlasti monoetenduste ja stand-up‘i buum, kuid see ei tõrju kõrvale ka klassikalist näitlemiskunsti. Vestlusringi lõppedes jääb kõlama Andres Maimiku mõte: kui teater oleks ainult stand-up, saaks seal nutta vaid siis, kui on väga halvad naljad.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *