Tänavuse Muinastulede öö teemaks on: „Unistame suurelt!“. Lisaks austusavaldusele Läänemerele kannab sündmus ka teist eesmärki – leida Eesti tuleviku lugu. Selleks kutsub Muinastulede meeskond kõiki osalejaid 29. augusti õhtul üle Eesti rääkima sellest, mis neile oma kodumaal rõõmu valmistab ning millisest Eestist nad unistavad.

„MTÜ Tuleranda meeskond unistab sellest, et mõne aasta pärast moodustub Muinastulede ööl ümber Läänemere katkematu lõketekett ja see tekitab nii meie riigi kui ka naaberriikide inimestes kõikjale levivaid positiivseid mõtteid ja tugevnevat ühtsustunnet. Innustame Muinastulede ööl osalejaid samuti suurelt unistama ja oma Eesti tuleviku lugu kirja panema,“ ütles MTÜ Tuleranda eestvedaja Mairold Vaik.

Eesti Tulevikulood on augustist novembrini toimuv aruteluperiood, mil vahetatakse mõtteid Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Lugude kogumise eesmärgiks on arendada arutelukultuuri Eestis, algatada uusi ühiskonna jaoks kasulikke ettevõtmisi ning tuua kokku erinevad ideed, inimesed ja unistused. “Kui enamasti mõtleme lõkkeid süüdates minevikule ja me rahva ajaloole, siis seekord võiks ettepoole, tulevikku vaadata,“ lisas Vaik.

Muinastulede öö keskendub suures osas ka Läänemerele. Sellega seoses paneb korraldusmeeskond kõigile lõkketegijatele südamele, et laupäeva õhtul oleks inimtegevuse jälg randades võimalikult väike. „Eelkõige soovime, et lõkkeõhtul ei heidetaks loodusesse taevalaternaid ja välditaks ilutulestikku. Eriti palume neist keskkonda saastavatest tegevustest loobuda suurürituste korraldajatel nii Pärnu rannas, Vääna-Jõesuu mereäärsel rokifestivalil, Kloogarannas kui ka Tallinna linna rannaaladel ja mujal suurte lõkete juures,“ selgitas Vaik. Ta lisas, et Muinastulede öö ürituse mõte on lõkke ääres positiivsete mõtete jagamine ning kärarikkad ja loodust häirivad tegevused ei ole sel õhtul teretulnud.

MTÜ Tuleranda eestvedamisel kutsutakse inimesi randades lõkkeid süütama juba seitsmendat korda. Muistsel ajal süüdati lõkked teadete edastamiseks kaugete vahemaade taha või tee näitamiseks merelolijatele. Kaasaegsete rannalõkete süütamise traditsioon sai üheaegselt alguse Eestis ja Soomes rohkem kui 20 aastat tagasi ja lõkkeüritust hakati kutsuma Muinastulede ööks.

Rohkem infot Muinastulede öö kohta SIIT.

Rohkem infot Eesti tulevikuloo kohta SIIT.

Tulevikuloo juhendi saad alla laadida SIIT.

The post Muinastulede ööl otsitakse Eesti tulevikulugu appeared first on Arvamusfestival 2015.

NB! Pildil ei ole Muki, kes eelistas põigata kaamerast eemale (Foto autor: Kärt Vajakas)

Festivali ametlikku koerte parklasse jõudes leidsin eest kaks vahvat vabatahtlikku, kes olid valmis pakkuma ulualust ja seltsi koerele, kes soovisid festivali melust puhata… kuid kohal polnud ühtegi koera. Kus olid kõik koerad? Festivalil, otse loomulikult! Vestlesin Mukiga (või õigemini ta omanikuga), kes oli karismaatiline, kuid fotosilma ees pelgik isend, kes oli tulnud festivalile mõlemaks päevaks. Kuna Muki eelistab inimeste seltskonda selle asemel, et veeta aega teiste koertega, otsustas ta nautida festivali ennast nii kuis mahti sai. Muki polnud ainuke, kes oli festivalist nii suures õhinas, et tõmmata hetkekski hinge – festivalil osalevad koerad olid sageli kohal ka aruteludel endil või siis patseerisid uljal sammul mööda Vallimäe väikesi radu ja kesklinna armsaid tänavaid.

Millised koeratüübid leidsid tee festivalile ja mida nad siit otsisid?*

Tulihingeline fänn

Kui ta marutõsine pilk pole juba piisavaks vihjeks, siis võtke teatavaks: see koer nalja ei tee ja on siin selleks, et võtta endasse kõik, mida aruteludel pakkuda on. Mina märkasin ta mitmevärvilist kohevat kasukat päris mitmel arutelul start-up’ide teemal. Paneb ümbritseva oma konkreetse oleku ja ägeda välimusega kihama – aga ta on liialt keskendunud, et isegi märgata, et teda saadetakse pilkudega kõikjal.

Esmakülastaja

Esmakülajasta on väga rõõmus, et on lõpuks jõudnud Arvamusfestivalile, ja kuigi ta on siin esimest korda, teatab ta uhkusega, et tuleb täiesti kindlalt tagasi ka järgmisel aastal … ja ülejärgmisel aastal ja sellest järgneval aastal ka. Kui nüüd aus olla, on ta suisa nii elevil kõigest toimuvast, et pole veel otsapidi ühelegi arutelule jõudnud. Sest enne kui saab isegi mõelda ühel kohal seismisele, on veel nii palju avastada, nii palju mõista, nii palju sõpru, keda kohata! Ja esmakülastaja armastab säärasest sagimisest iga hetke.

Lebokoer

Ta armastab festivali elu ja melu ning võtab viimast võrkkiikedest ja lapitekkidest, mis festivaliala ilmestavad. Säärane lõõgastumine/põõnamine on ka hea viis veeta aega nii uute kui vanade sõprade seltsis ja kuulata arutelusid lebavas asendis ja värske peaga. Lase samuti ideedel endasse kanduda ja tunneta festivali iga oma rakuga.

Seiklushing

Kuigi festivalil toimus üle 200 arutelu, siis Seiklejal õnnestus osaleda neist vist vähemalt veerandil. Ja venitada end hommikujoogas. Ja tantsida Musta Puudli peol reede õhtul (aga seda enamasti selleks, et saada pihta, miks pidu on nimetatud puudlite järgi, olgugi et imepisikesed koerad on ilmselgelt etem tõug). Ega muud selgitust pole: mõned koerad lihtsalt jõuavad igalepoole.

Hipster

Olgu, see kits ei ole küll üldse mitte koer, aga talle meeldib olla eripärasuse „firmanägu“, seda isegi festivali neljajalgsete osaliste seas. Ta esindab neid uusi kaasavaid suundi, kuhu festival jõudsal sammul liigub. Just nagu festivalile on oodatud sigrimigri erinevatest inimestest, näitab osalev loomade kooslus täpselt, kui kirju ja mitmekesine kolmas Arvamusfestival oli.

* Tegemist on siinkirjutaja oletustega, mis ei ürita mitte mingil määral ammendavalt paika panna piltidel olevate koerte tõelist iseloomu.

The post Festivalil osalenud koerte välimääraja appeared first on Arvamusfestival 2015.

Foto: Tauno Tõhk

On laupäeva õhtupoolik ja ma istun Vallimäel, tee servas murul. Ümber minu sumiseb Arvamusfestival ja augustikuine Paide linn.

Seda, mis kõikjal mu ümber toimub, on raske sõnadesse panna. Asja ei tee lihtsamaks ka fakt, et ühte meelt – just nägemist – pole mul võimalik kasutada. Ja ei, see ei ole Labürintteatriühenduse G9 järjekordne kultuurišokk, vaid päriselt ongi nii. Kuid mis siin siis toimub, kuidas kirjeldada festivali pelgalt helidega?

“Näe, anna see Greetele.”
“Teil on ju mitmeid kogemusi Hiinas viibimisega.”
“Tere õhtust!”
“Lähme mänguväljakule!”
“Siit saab jäätist ka!”

Need on vaid mõned lausekatked, mida ümbritsevast suminast võib eristada. Mitmetelt aruteludelt kõlav jutuvada seguneb justkui üheks suureks sõbralikult sädistavaks linnuparveks, mida omalt poolt toetab taevas herilasena põristav videodroon ja taamalt kostev džässiklubi bassikäik.

“Huvitav, kas taevas on pilvi või mitte,” mõtisklen endamisi. Käekell näitab “Mostly sunny,” kuid mind see teadmine eriti edasi ei aita. Üleval puulehtedes sahistav tuul on hootiselt üpriski vali ja jahe. “Mis puud need õigupoolest siin Vallimäel ongi? Heli järgi arvates okkalised igatahes mitte,” tekib kohe ka teine küsimus. Plaanisin seda eile mitmelt inimeselt küsida, kuid läks meelest.

Ka õhustik ja inimeste hääletoon on siin teised, kui tavaliselt festivalil olen harjunud. Viibin oma elus esimest korda festivalil, kus muusika kuulamise asemel räägitakse. Ümberringi ei kosta dialooge teemal, kuhu järgmisena sööma võiks minna või kas õhtul aftekas ka tuleb, vaid korduvalt üle Vallimäe jalutades jäävad kõrvu sõnad nagu pagulased, Euroopa, meie, Eesti. Inimesi võib märgata üksteisega asju arutamas ja omakeskis arvamust avaldamas; nii teeservas, mõnel arutelul tagareas kui džässiklubi juures, Eestimaist siidrit rüübates.

Festivali teine päev on kohe-kohe lõppemas. Jäänud on veel parlamendierakondade esimeeste debatt, stand-up teater ja mis seal salata, ka aftekas. Mitmete söögikohtade juurest kandub õhtuse tuulega minuni küpsevate pirukate, šašlõki ja veel millegi ebamäärase, kuid magusa aroome.

Ma ei suuda esimese hooga meenutada, millal viimati sõin. Oli see hommikul? Või lõuna ajal? Muljeid ja uusi kogemusi on nii palju, et taban end soovimas, et inimene ei vajaks pidevalt toitmist. Sest festival on nii kirev ja häid mõtteid täis, et iga sekund nende püüdmiseks tundub väärtuslik. Avan telefonis Facebooki.

“Kus oled?” kirjutan tiimikaaslasele, kes läheduses viibib. “Lähen ühikasse kohe,” saabub vastus.

Palun end kaasa võtta. Ehkki Paide pole just keeruline linn, on pea 10,000 osalejaga festivalil ühel pimedal üksinda peaaegu võimatu liikuda.

Sestap liigumegi koos sõbrannaga Vallimäelt alla, jättes Arvamusfestivali hetkeks seljataha oma mõtteid mõlgutama. Mööda vaikseid Paide tänavaid sammudes meenub mulle eile täiesti juhuslikult kuuldud hõige: “Hea biit!”

Ja mis seal salata. On tõesti hea biit sellel Arvamusfestivalil. Eks te kuulake ise.

The post Klapid pähe! Kolm minutit Arvamusfestivalilt appeared first on Arvamusfestival 2015.

Juba kolmandat korda Paides toimunud Arvamusfestival tõi kahe päeva jooksul kokku üle 10 000 inimese. Ühiskonnaülene ja isetekkeline programm pakkus teemasid seinast-seina ja üllatas rekordarvu, 224 erineva ning inspireeriva aruteluga.

„On südamest hea meel, et iga aruteluteema juurde jagus piisav hulk huvilisi. Kõige suurema osalejatega arutelud olid Õpiorus, Linnateatri alal, Ekspress Meedia alal, Rahva Raamatu aias ja Eesti Telekomi VUNK innovatsioonialal,” sõnas festivali teemaprogrammi juht Maiu Uus. „Samuti teeb rõõmu, et lisaks paneeldiskussioonile oli kasutusel niivõrd palju erinevaid formaate: väitlused, simulatsioonid, õpitoad, maailmakohvikuid ja osalusteater.”

Võrreldes eelmise aastaga kasvas festival tuntavalt. Festivaliala laienes Paide keskväljakule ja osale Tallinna tänavast, kus liiklus oli festivali ajal suletud. Lisaks põnevatele ja inspireerivatele aruteludele pakkus Arvamusfestival ägedat kultuuriprogrammi. Festivali viimane arutelu oli traditsiooniliselt parlamendierakondade juhtide vestlusring, sellele järgnes noorte koomikute etendus Fopaa!. Festivali järel kogunesid osalejad linna keskväljakule, kus NO99 teatri populaarne Tantsulaagri pidu pakkus rokkimisvõimalust varaste hommikutundideni.

Arvamusfestivali õnnestumisele aitas kaasa seniste korraldusaastate suurim tiim – aasta jooksul panustas festivali sündi 300 vabatahtlikku, enam kui sada organisatsiooni tegid aga head koostööd, et tuua osalejateni 224 arutelu. „Arvamusfestival on tõeliselt unikaalne koostööharjutus. Mitmel pool ühendasid jõud riigiasutused, vabaühendused ja ettevõtted. On tõsiselt hea meel, et osales nii palju organisatsioone, see näitab, et ideede ja inimeste kohtumispaik läheb inimestele korda ja toob meid kokku,” sõnas Uus. „Loodan, et sisse harjutatud koostöö on inspireerinud ja hea koostöö jätkub ka järgmisel aastal peale festivali.”

Lisaks vabatahtlikele, tiimijuhtidele ja organisatsioonidele aitasid festivali sünnile kaasa Paide linna ja Järvamaa omavalitsused ning inimesed ja ettevõtted. Festivali teine suurim toetaja on Avatud Eesti Fond. Oma õla panid festivalile alla Kodanikuühiskonna Sihtkapital, head inimesed Hooandjas ning mitmed ettevõtted nagu Eesti Energia, Nortal, Swedbank ja paljud teised.

Aitäh kõigile osalejatele, kohtumiseni 2016. aasta augusti kolmandal nädalal Paides!

The post Ühiskonnaülesed teemad tõid kokku tuhanded inimesed appeared first on Arvamusfestival 2015.

Richard: “Panin tähele, et noored päriselt ka mängivad malet. Tundub nagu see oleks eriti trendikas. Äge! Mõtlesin ka hiljuti selle peale, kuidas minu kodus Inglismaal ei saaks selline festival kunagi aset leida, eriti veel tasuta. Britid on üsna tulised, eriti kui tegemist on poliitikaga-kaks rivaali kõrvuti aladel küll debatte läbi viia ei saaks.”

Indrek ja Illimar: „Me just tulime Rahva Raamatu aiast ja kuulasime arutelu „Meie aja kangelased”. Kõlama jäi mõte, et pigem on tänapäeval kangelasteks tavainimesed mitte riigipead, ilukirjanduslikud kangelased ega metsavennad.”

Indrek: „Siin on nii palju erinevate ideede ja mõtetega inimesi, aga ometi on õhkkond positiivne ja meeldiv. Igast nurgast kostub mõnus jutuvada ja sumin. Tundub, et keegi ei taha midagi muuta, vaid pigem näidatakse hetkelist olukorda. Kõige tähtsamaks pean aga seda, et inimestel on võimalus südamelt mured ja rõõmud ära rääkida!”

Taive: „Oleme pisteliselt alasid läbi käinud ja kuulanud arutelusid, millest on meelde jäänud valitud mõtted ja infokillud. See annab meile omakorda võimaluse tekkinud ideid suuremas sõprade ringis arutada. Arvamusfestival annab justkui platvormi, mille kaudu saab genereerida omi mõtteid ja jõuda järeldusteni, mis kogemuste kaudu tekivad.”

Rahel: „Mulle meeldib Arvamusfestivalil kõige rohkem multikakoobas. Täna vaatasin Lottet ja Nöbinina.”

Eve: „Kõik need inimesed, kes festivalile on tulnud, mõistavad üksteist ja oskavad meie riiki edasi viia. Eriti olen tähele pannud, kui sümpaatsed on noored inimesed, tõeliselt lahedad inimesed. Minu jaoks on põhiline, et me poleks ülekohtused, vaid usuks enda suutlikkuse ja ellu!”

Fotode autor: Reet Taniel

The post Mis Sulle Arvamusfestivalilt enim meelde on jäänud? appeared first on Arvamusfestival 2015.

„Tänane õhtu paneb aluse ühele protsessile, mille eesmärk on koguda lugusid selle kohta, milline võiks Eesti tulevikus olla. Võtame ajahorisondiks 25 aastat. Mõtleme, et milline võiks olla meie Eesti neile lastele, kes siis sünnivad. Milline on see unistuste Eesti, milles ihkame ise elada. Kõik meie mõtted ja unistused, mille täna välja ütleme, on need killud, millest tuleviku mosaiik kokku pannakse,“ selgitas Eesti tulevikuloo sisujuht Ruti Einpalu.

Arutelu sissejuhatuses rõhutati, et tulevikulugu kui grupiarutelu põhineb eelkõige koostööl ja teineteise mõistmisel ning ühine lugu saab sündida ühiselt mõtiskledes. „Tulevikku personaalpileteid osta ei saa. Mõnikord ei saa ka valida neid inimesi, kellega koos sinna minna, sellepärast arutame tuleviku üle koos,“ lisas Einpalu, „kõige olulisem polegi see lugu kui lõpptulemus, olulisem on, et ringis koos üksteist kuulatakse ja selles ringis toimuks mõistmine.“

Pärast sissejuhatust jagati kõik huvilised gruppidesse ja suunati koos arutelujuhtidega Orualale, kus ootasid toolide ringid, mille igaks keskpaigaks oli leegitsev puupakk. Loojuva päikese tekitatud pikkade varjude all algas mõtisklus, millest võttis osa nii keemikuid kui kogukonnaaktiviste, insenere, avalikkuses tuntud ja vähem tuntud inimesi ning palju teisi – kõiki ühendamas soov unistada Eestist aastal 2040.

Gruppe, mida sai kokku12, juhtisid väljaõppinud professionaalid, arutelujuhid, kes teavad, kuidas viia mõnusat arutelu läbi nii, et kõik sõna saaksid. Kuna kahetunnise arutelu sisse poleks mahtunud nii kriitika kui ka unistused, siis üks arutelu reegel oli keskenduda eeskätt unistustele ja kõigele positiivsele, mis inimestele Eestile mõeldes meenub.

Esile kerkis mitmeid ja inimeste arvust tingituna väga erinevaid teemasid. Räägiti vaikusest, Eesti lõhnadest, loodusest ja paljust muust. Näiteks ühes grupis küsiti, kas keegi on tundnud õitseva sireli lõhna mistahes teises riigis peale Eesti. Märkimist väärivad ka ühise arutelu käigus tekkinud metafoorid nagu “eestimaalane – modernne metslane” ja “Eesti kui modernne vanaema õunapuu otsas.”

Arvamusfestivali raames on selleks korraks Eesti tulevikulugude kogumine lõppenud. Korraldajad kutsuvad aga kõiki üles Muinastulede ööl ja novembris toimuval kodanikualgatust ja kodanikuühiskonda tutvustaval ühisnädalal koos Eestist unistama. Arutelu võib läbi viia ka ükskõik kus ja millal, näiteks koolis, tööl, pereringis või sõprusringkonnas. Kui sobiv aeg ja koht on leitud, siis edasine protsess toimub arutelujuhi eestvedamisel Arvamusfestivali tiimi koostatud juhendi põhjal.

Aitäh kõigile, kes Paides unistamas käisid!

The post Eesti tulevikulugu saab sündida vaid koostöö tulemusena appeared first on Arvamusfestival 2015.

Kuna tervis on üks väga tähtis elu osa, oli näha, et teema huvitab ka erinevad sihtrühmasid, kes võtsid julgelt sõna ja avaldasid oma arvamust. Selle jaoks me ju siin kõik olemegi, eks? Vestlusest võtsid osa ka eksperdid: skeptik.ee eestvedaja Martin Vällik, psühholoogiateadur Kenn Konstabel, erakorralise meditsiini arst Märt Põlluveer ja erakliiniku juhataja ja peaarst Andres Lindmäe, kes arutlesid nii müütide tekkimise põhjustest, eelarvamustest kui ka lahendustest, kuidas hinnata müütide ja arvamuste tõepärasust.

Mis on üldse müüt? Kuidas ühiskonnas kõlapinna saavutanud mõte muutub müüdiks? Müüdiloome toimub tegelikult igapäevaselt. Arvamused ja uskumused kujunevad müütideks küll täiesti kontrollimatul teel, kuid ometi peame neid ikkagi suunavateks viitadeks. Müüdil on võime anda endasi ühiskonna suhtumist ja aidata mõista maailma. Kuigi müüti peetakse pigem irratsionaalseks uskumuseks, ei pruugi olla kõik müüdid tegelikult valed.

Arutelus said kõik osalejad kirjutada enda jaoks aktuaalsed müüdid paberile ja need seejärel seinale kinnitada. Tund hiljem oli tahvlist kujunenud müütide meri, kus olid esindatud näited nii töö- ja isiklikust elust kui ka mujalt. Ärkamärkimist pälvis teiste seas teema, mis käsitles vaktsineerimist. Nimelt on kujunenud müüdiks arvamus, et vaktsineerimine võib põhjustada autismi. Kuigi väga põhjalike ja korduvate uuringute kaudu on tõestatud, et nende kahe nähtuse vahel seost ei ole, leidub siiski inimesi, kes ei poolda nii enda kui ka oma laste vaktsineerimist. Antud juhul võib põhjust otsida Andrew Wakefieldi uuringus, mis tõi välja, et MMR ehk leetrite, mumpsi ja punetiste vaktsiin on seotud autismiga. Suurt tähelepanu pälvinud uuringu hüpoteese ei ole aga oma ala ekspertid siiamaani suutnud kinnitada, ometi põhjustab uuring segadustetulva ka tänapäeval.

Ümberlükkamise kategooria alla läheb ka järgnev arutelus osaleja poolt kirja pandud näide: kuna aju vajab tööks glükoosi, peavad vaimse töö tegijad sööma palju magusat. Jällegi on tegemist müüdiga, mis pärineb justkui eelnevast sajandist ja oleks võinud ka sinna jääda. Tegelikkuses ei saa saada glükoosi ainult kommidest, vaid ka pudrust ja kartulist. Selleks, et tagada piisav päevane töövõime, tuleks hommikul pigem maitsvat ja toitvat putru süüa.

Viimane välja toodud näide käsitles ehk kõige vastuolulisemat teemat: antidepressantide mõju ja nende potentsiaalne sõltuvusttekitav toime. Seda, kas antidepressandid teevad rohkem kahju kui kasu ja milline on nende tegelik mõju, teavad ilmselt kõige paremini nende kasutajad, mitte pelgalt ravimiinfoga tutvujad. Nõnda kompleksne ravim ehk võibki tekitada müüte, kuna pole täpselt teada, milline võib antud ravimi mõju olla erinevatel indiviididel.

Kuidas aga uskuda allikaid ja teooriaid ajastul, kus iga üks peab end ekspertiks ja tahab määrata kõige efektiivsema raviplaani? Arutelu ekspertide arvamuse kohaselt on ainuke lahendus kriitilise mõtlemise arendamine. Selleks, et olla suuteline valima peavoolu või alternatiivsete ravimeetodite vahel, peab usaldama sisetunnet ja olema suuteline n-ö kõrvalt vaatama ja skeptiliselt mõtlema. Ideaalis õpetatakse meile erinevaid õppimisstiile juba koolis, kuid juhul kui on olemas soov end arendada kriitilise mõtlemise õppimise vallas, pakub head esmakogemust Carl Sagan’i teos „Deemonitest vaevatud maailm”.

Edukat kriitilist meelt!

Pildi autor: Inga Aalde

The post Tervisemüüdid: reaalsed ja igapäevased kaaslased appeared first on Arvamusfestival 2015.

Hommikul, kui ärkad, avanevad kardinad ise. Liikumine lülitab sisse valgustusid, sest õues on hämar ja pilvine ilm. Ajaks, kui vannituppa jõuad on vann sooja vett täis. Kööki jõudes ja värskelt valminud kohvi nautides heidad pilgu aknast välja ja märkad, et mööda sõidab prügiauto, tühjendades su prügikasti, mis just eile õhtul täis sai.

Selline on ettekujutus kodust, kus toimib asjade internet. Kõik kodused seadmed, alates telerist kuni pesumasina ja elektriarvestini on ühendatud internetti. Pesu masinasse pannes määrad aja, mil puhast pesu soovid, ning masin peseb pesu ise parimal võimalikul ajal, näiteks öösel, kui elekter odavam on.

Asjade internetist arutleti täna ka Arvamusfestivali VUNK innovatsioonialal, kus teemadeks olid IOT (internet of things) turvalisus, privaatsus ja riigi võimalused asjade internetti kasutada.

Andmete hulga ja olulisusega suureneb ka risk turvalisusele. Oletagem, et paljudel kodustel haigetel on randmel tervisenäitajaid koguvad ja edastavad nutikellad. Ja, et andmebaasi, kust andmeid monitooritakse häkitakse sisse. Häkker ei pea isegi midagi halba tegema – piisab vaid kõikide pulsisageduste näitaja tõstmist viie ühiku võrra, kui terve linn on kiirustavaid kiirabiautosid täis. Just selline hirmutav näide sellest, kuidas turvaauk asjade interneti virtuaalses süsteemis võib väga rängalt mõjutada füüsilist maailma, kõlas arutelul.

Juba täna suudetakse häkkida autode süsteeme nii, et üle võrguühenduse on võimalik teel viibivat autot juhtida. Ärevaks tegevatele näidetele vastukaaluks kõlas oletus, et enamik häkkereid, kes selliste asjadega tegelevad, on mõne IT turvalisusega tegeleva firma palgal, ning töötavad tegelikult ühise heaolu nimel. Alati võib mõelda ka terrorismi suunas, kuid terroriste peibutavad pigem ilmselt tuuma ja elektrijaamad, mis on juba täna internetti ühendatud.

Arutelus keskenduti ka privaatsuse küsimusele. Paljud inimesed ei taha, et andmed selle kohta, mis kell nad eelmise aasta jaanuaris koju saabusid oleksid  kusagil kättesaamatus serveris. Heidame pilgu minevikku. Väga rikkad muutusid mugavateks ja soovisid näiteks, et käe sirutades saabuks külm jook. See eeldas aga teenrit, kes klaasi kohale tooks. Maja oli täis koristajaid, kokkasid, autojuhte ja jooksupoisse. Mugavuse nimel olid inimesed nõus loobuma osast oma privaatsusest. Olukord ei erinegi väga palju tänasest. Kui soovime, et prügikasti tühjendataks siis, kui see on täis, peab prügifirma teadma, millal me seda täidame.

On palju asju, mida asjade internet paremaks muudab. Energia ja finantskulude vähendamisest tegevuste ja protsesside kiirendamise ja efektiivsemaks muutmiseni. Seega ei tasu seda uuendust peljata, vaid võtta see omaks, nagu kõik eelnevadki tehnoloogilised imed, mida täna elementaarsetena võtame.

The post Kui külmik külastab netti? appeared first on Arvamusfestival 2015.

The post Pesakond: äpiga on üks lugu appeared first on Arvamusfestival 2015.

Foto: Mehirt Emmus

Eesti on vallutanud Stand-up teater. Publikut naerutavate tuuridega on teiste seas kogu riigi läbi sõitnud nii Jan Uuspõld, Ott Sepp kui ka Peeter oja. Kuid kas stand-up ongi uus Eesti teatri nn meinstriim?

Just selle küsimuse üle olid Ekspress meedia teemaalale arutlema kogunenud LP peatoimetaja Ingrid Veidenberg, pikaaegne saatejuht ja eelmise aasta lõpus oma esimese stand-up etendusega lavale tulnud Maire Aunaste, endise monoteatri juht Karl Kermes, näitleja Jan Uuspõld, lavastaja Rein Pakk ja kriitik Andres Maimik. Arutelu käigus segunevad tõsine diskussioon ning meenutused möödunud etendustest. Ei puudu ka pisuke huumor – sest just sellest ju jutt käib.

Algatuseks uurib Veidenberg, mis on siiski monoteatri ja stand-up etenduse vahe. Jan Uuspõllu sõnul ei tohiks hea stand-up koomik väga palju teksti ette kirjutada. “Ta peaks suutma selle nalja leida üles hetkeolukorrast ning hoidma seda publiku tähelepanu üleval terve etenduse aja.” Lisaks puudub stand-up komöödiast tihtipeale ka teatraalsus.Selgub, et suurim vahe Stand-up teatri ja monoetenduse puhul ongi ette kirjutatud tekst. Lisaks jääb kõlama mõte, et stand-up koomikul on eksimise ja riskivõtmise võimalusi rohkem, kui monoteatri näitlejal.

Miks teevad Eestis stand-up teatrit peamiselt näitlejad? Paistab, et küsimus on Eesti kultuuris. Eestlastel puudub selline asi nagu stand-up‘i traditsioon. Puuduvad komöödiaklubid, kus reede õhtuti kõht kõveras nädalast pinget naerupahvakutena välja lasta. Samas on Eestlastesse kõvasti sisse juurdunud teatrikultuur, mis panebki meid minema teatrisse, et üks kõva kõhutäis naerda. Kuid teatris ei saa naerda nende asjade üle, millede üle naerdakse reedeöises pubis. Mis on siis need teemad, millest teatris rääkida?

Kõlama jääb seisukoht, et naljakate teemadega kaugele ei jõua. Kui näitleja räägib laval asjadest, mis on ammu ilma naljakad, kipuvad ka naljad olema ammuilma kuuldud ja klišeelikud. Seega peaksid teemad, millest monotükkides kõnelda, olemagi pigem tõsistemas toonides, mida omakorda läbi huumoriprisma kirgastada. Rein Papp on öelnud, et Eestlase ajavad naerma kolm asja – Tammsaare, laulupidu ja surm. Ei ole ükski neist ju kuigi kerge ja naljakas teema?

Arutlejad jõuavad lõpuks siiski selgusele, et uus teater stand-up Eestis siiski pole. Hetkel on kindlasti monoetenduste ja stand-up‘i buum, kuid see ei tõrju kõrvale ka klassikalist näitlemiskunsti. Vestlusringi lõppedes jääb kõlama Andres Maimiku mõte: kui teater oleks ainult stand-up, saaks seal nutta vaid siis, kui on väga halvad naljad.

The post Kas stand-up on uus eesti teater? appeared first on Arvamusfestival 2015.

The post Galerii ja video: digiluule slam lasi sõnadžässil kõlada appeared first on Arvamusfestival 2015.

Oleks olnud mõeldamatu, kui selleaastasel Arvamusfestivalil ei oleks puudutatud Venemaa agressiooni teemat. Moderaator Neeme Raua ning Euroopa Parlamendi liikmete Marju Lauristini, Yana Toomi, Kaja Kallase, Urmas Paeti ja Tunne Kelami vestlusest aga selgus, et üksmeele saavutamine Venemaa ja Euroopa Liidu vahel on vähemalt teoorias teostatav.

Euroopa Parlamendi liikmed arutlemas kas Venemaa on vaenlane või koostööpartner.

Arutelu algas küsimusega, kuidas suhtub Brüssel Venemaa agressiooni ning kuidas üritab Euroopa Parlament Venemaa probleemi lahendada. Nii Paet, Kelam, Lauristin kui Kallas tõdesid, et Euroopa Liidu vaade on sarnane Eesti vaatele: taunitakse Venemaa välispoliitika arenguid, kodanikuühiskonna allasurumist ning sisepoliitika süvenemat sulgumist. “Aastaid on suur osa Euroopa Liidust soovinud Venemaaga suhelda, kuid kõik võimalikud mõjutusvahendid ja sanktsioonid ei ole reaktsiooni andnud,” ütles Paet. “See aga ei tähenda, et tuleks loobuda olukorra paremaks muutmisest.”

Yana Toom on aga korduvalt väljendanud enda vastasust sanktsioonide suhtes. Kuigi lõivosa Euroopa Parlamendist on meelestatud Venemaa vastaselt, ei ole Toomi sõnul siiski Euroopa Liidus üksmeelt. “Sanktsioonid on surnud ring ja sõja odav alternatiiv, need ei kanna vilja,” ütles Toom. Kelami sõnul on aga sanktsioonid ainuke vahend, millega autoritaarsete riikide käitumist ilma sõjata mõjutada. “Peab arvestama, et sanktsioonid on pikaajaline vahend,” lisas Kelam. “Euroopa Liidu hoiak on selles suhtes muutunud palju realistlikumaks. Näeme seda näiteks Prantsusmaa valitsuse otsuses loobuda Mistralide müümisest Venemaale, mis veel aasta tagasi oli täiesti realistlik.”

Lauristini sõnul on Euroopa Parlamendil välissuhetes üha suurenev roll, kuid oluline on vahet teha Venemaal ja Putini režiimil. “Euroopa Liidu välisasjade esindaja Mogherini ütles, et Venemaa ei ole enam meie strateegiline partner, vaid strateegiline vastane. Me maksame seda hinda, et takistada Putinit veel kaugemale minemast,” ütles Lauristin. Sanktsioonid sunnivad Putinit kurssi muutma.

Kallase arvates kulutab Euroopa Parlament ebaproportsionaalselt palju ressurssi välispoliitikaga tegelemiseks. Tema sõnul peaksime tegelema nende asjadega, milles Euroopa Liidul on pädevus ja mis inimeste elu reaalselt mõjutavad. “Sanktsioonidel on aga mõju. Teiselt poolt tundub, et Euroopa on liiga vähe kannatlik. Kui paar kuud on sanktsioonide rakendamisest möödas, hakatakse juba rääkima, et mõju pole. Me peaksime lõpuni vastu pidama,” selgitas Kallas.  Ka Toomi sõnul keskendub Euroopa liialt välispoliitikale. “Mul tekib tunne, et see, kellele me selle [poliitika] suuname, ei tee väljagi. See on suur viga, et Venemaa pole meie partner. Mis aga saab pärast Putinit? Kas asi läheb hullemaks? Kas me analüüsime, mis saab edasi?”

Kelami sõnul tuleb kindlasti Venemaa tegevusele reageerida ning liikmesriikide vahel tuleb selles küsimuses saavutada üksmeel. “Me ei ole Venemaa vaenlased, aga me peame olukorda tajuma nii, nagu see on,” ütles Kelam. “Euroopa Parlamendi otsused on väga mõõtuandvad.” Lauristini hinnangul peab Euroopa Parlament olukorral kindlasti silma peal hoidma, sest vastasel juhul tegutseksid teatud erihuvidega riigid suurema tõenäosusega Venemaa olukorrast kasu lõikavalt ning tunneksid end liiga kindlalt.

Arutledes läänemaailma ning Venemaa omavaheliste suhete üle, leidsid saadikud, et nii Euroopa kui USA on Venemaa suhtes samas olukorras. Venemaa strateegiline huvi on lääneriike lõhestada ja nõrgestada, mistõttu peavad Euroopa Liit ja USA olema suuremad liitlased kui varasemalt. Väga oluline on sõlmida Euroopa Liidu ja USA vabakaubandusleping, mis tagaks strateegilistes huvides kiirema majandusarengu, aga ka tugevamad liitlassuhted. Kelami sõnul oleks Euroopa USA toeta väga abitu ning Paeda meelest ei ole muud alternatiivi, kui sama väärtusruumi riikidevaheline koostöö. “Venemaa tahab ehitada sama maailmapilti, mis oli omane Nõukogude Liidule,” arvas Kelam.

Küsimusele, kas Venemaa võiks tulevikus saada taas Euroopa Liidule koostööpartneriks, vastasid saadikud, et tegelikult ei ole koostöö Venemaaga täielikult lõppenud. Näiteks on Venemaale suurim julgeolekuoht islamiäärmusluse kasv, mida ükski riik iseseisvalt ei saa tõkestada. Lauristini sõnul on oluline koostöö igapäevatasemel ning valdkondades, mida Venemaa otseselt ei kontrolli ega survesta. “Nii kaua kuni Krimmi küsimus ei ole lahendatud jäävad sanktsioonid alles,” ütles Paet. Toomi sõnul aga jällegi sanktsioonid ei toimi.

Lõpetuseks arutlesid saadikud selle üle, kes siis Venemaa ikkagi õigupoolest on – kas vaenlane või koostööpartner? “Me peaks jätkuvalt üritama teha kõik, et temast saaks koostööpartner. See ei ole utoopia,” ütles Paet. “Päeva pealt ei muutu midagi ja tuleb olla järjekindel. Hetkel on suurim mure see, et Venemaa agressiivsus saab piirid ette.”

Toomi sõnul puudub praegu Venemaaga dialoog. “Venemaa on meie naaber ja meie naabriks ta jääb. Kui kuulutad naabri vaenlaseks, ei vii see kuskile.” Kelam aga kinnitas, et Venemaa ei ole kellegi meelest vaenlane, vaid strateegiline oht. Lauristin kordas Kelami mõtet sellest, et Putini poliitika on Nõukogude režiimi jätk. “Venemaa pole vaenlane, aga kindlasti pole ta partner,” lõpetas Kallas.

Foto autor: Anna Markova

The post Venemaa – vaenlane või koostööpartner? appeared first on Arvamusfestival 2015.

The post Pesakond: vaba mikrofon appeared first on Arvamusfestival 2015.

Tõsine Arvamusfestivali fänn on valmistunud. Valmistunud igaks ilmaks ja igaks olukorras. Seetõttu on fännil kaasas nii kummikud, vihmakeep ja vihmavari, aga ka ujumisriided, plätud ja kübar. Õige Arvamusfestivali fänn ei lase end ilmast ega olukorrast segada, sadagu või pussnuge või lõõsaku kõrbekuumus. Igaks juhuks on kergemat sorti talveriided samuti kaasas. Ning muidugi seljakott. Kuhu siis ikka kõik vajalik kraam ära mahutada?

Arvamusfestivali fänn rokib festivali sümboolikat. Tal on kindlasti festivali särk, kõrvarõngad või kikilips ning ta tunneb end seejuures rõõmsalt, ootusärevalt ja rahvuslikult. Kui aga fänn Arvamusfestivali sümboolikat ei kanna, on ta väga mugavalt riides. Jalas on tal kindlasti tossud. Kuidas siis muidu kaks päeva aruteludel osaledes ja Vallimäel üles-alla kõndides ellu peaks jääma?

Lisaks meie kliima iseärasusteks valmistumisele on Arvamusfestivali fänn valmistunud ka aruteludel osalemiseks. Ta teab täpselt, millistel aruteludel ta osaleda tahab ning mingit ringiekslemist fänni poolt ei ole: fännil on ala ning ajakava lihtsalt väga hästi peas. Ja fänn tõepoolest osaleb aruteludel. Ta räägib kaasa, ta vaidleb, aga kui fänn on tagasihoidlikum, siis ta siiski mõtleb kaasa ja arutleb enda sees. Mingit lihtsat vegeteerimist fänn ei fänna!

Festivalile on oodatud kõik pereliikmed

Arvamusfestivali fänn suure tõenäosusega ei ole festivalil esimest korda. Kes teab, ehk on fänn käinud isegi Rootsi või Taani arvamusfestivalidel? Kohe kindlasti ei ole Arvamusfestivali fänn tulnud festivalile üksinda. Kaasas on perekond, kaasas on sõbrad ja kaasas on tähtsaim pereliige ehk koer (või äkki ka mõni muu lemmik?) Kes siis ikka oma kalli koera üksinda koju jätaks, kui Arvamusfestivalil on avatud koerte parkla? Kindlasti mitte Arvamusfestivali fänn, kelle jaoks festival on tõepoolest koguperesündmus, olgu pereliige noor, vana või suuremat sorti karvkattega. Festival ühendab meid kõiki!

The post Sõnarokkari välimääraja ehk milline näeb välja tulihingeline Arvamusfestivali fänn appeared first on Arvamusfestival 2015.

Paide nagu magaks alles. Maja maja haaval tuleb Vallimägi lähemale, tänavad on tühjad ja vaikus paitab kõrvu. Linn on festivali ootel. Ei kusagilt ilmub nähtavale pikk sihvakas naisterahvas, kes otsivalt ringi vaatab, joogamatt kaenlas. Selge, ma polegi ainus, kes unest võitu on saanud ning keha ja vaimu kirgastamise hommiku eesmärgiks võtnud.

Enda üllatuseks leian Mäeala nõlvalt varase tunni kohta päris palju inimesi, nii paarkümmend. Ja kõik need inimesed on juba alustanud. Hiilin seltskonnale ligi, haaran mati ja üritan endale kohta leida. Juhendaja kutsub mind enda juurde, esimesse ritta. Arvestades oma kokkupuudet joogaga või õigemini selle puudumist, suundun siiski kõige taha teiste varju.

Hetk on sulnis. Ainsateks helideks on puulehtede sahin, mis keskendumise käigus merekohinat meenutama hakkab ning mahe hääl, mis kehaväänamiseks instruktsioone annab. Mõtlen, et juba mõne tunni pärast jõuab siia tuhandeid inimesi, kes kõik seda mõnusat, inspireerivat ja võiks isegi öelda, et ravivat olustikku nautima tulevad. Päike soojendab oma augustikuiste sõbralike kiirtega.

Üks asend teise järel. Eelmise päeva rammestus asendub voolava energiaga ning mõte puhkab. Jooga eesmärk on leida endas õnneallikas. Mõtlesin, et igiomase õnneni jõuavad need, kes juba pikemalt selle kunstiga tegelenud on, kuid ma eksisin. Viimase päikese asendi ajal valdas mind ääretu tänutunne. Ma olin tänulik, et mul on võimalus siin ja praegu olla. Ja teha. Ma olin tänulik, et minu ümber on kõik Need Inimesed – need, kes olid eile, kes on täna ja kes tulevad homme. Ma olin tänulik, et ümberringi on nii palju headust, lahkust ja teineteise mõistmist.

Arvamusfestivalil on mõnus!

The post Hingake sisse, välja ja pöörake nägu päikese poole appeared first on Arvamusfestival 2015.

Arutelus „Une seos päevase enesetundega”  toodi välja mitmeid levinud arvamusi, mida peetakse ühiskonnas normaalseks. Näiteks on teada, et kaheksa tundi on täiskasvanu jaoks normaalne une pikkus, alkohol võib tugevalt kahjustada une sügavust ja pikkust ning piisav kehaline aktiivsus päevas tagab mõnusa une.

Selleks, et uni oleks hea, peab päeval tegelema oma kehaga.

Ühiskonnas teada tuntud n-ö müüdid ei ole kindlasti valed. Arutelu tõi välja, et inimestele sobivad unemeetmed on sama erinevad nagu me kõik. Mõnele inimesele sobiv kaheksa tunnine unepikkus tundub kiiremas elutempos elavale inimesele raiskamisena ning on ennekuulmatu. Laialt levinud arvamused on oma haarde saavutanud inimeste sarnaste kogemuste tõttu, mis näitab nende kindlat olemasolu ühiskonnas.

Tundub, et keskpärane on lihtne olla. Normid sobivad, samuti keskmised arvud kategoorias „kui mitu tundi päevas peaks ikka magamisele, söömisele ja töötamisele kulutama”. Kuid arvamuste kohaselt on pea pooltel eestlastel unehäired, mis takistavad neil efektiivselt töötada, olla alati olemas oma perekonna ja ka iseenda jaoks. Häired, mis esinevad tegelikult ükskõik mis etapis inimese päevas, mõjutavad omakorda järgnevaid. Nii tekitab justkui ringlus, kus iga eelnev on seotud järgnevaga.

Kui tulla tagasi teemani, mis teeb ühest unest tõeliselt kvaliteetse une, siis selle reaalse toimimiseni saab jõuda inimeste erinevate probleemide ja nende teadlikustamise kaudu. Kahjuks on une kvaliteet seotud mitmete probleemidega, millest ei olda teadlikud või ei osata lihtsat tervisemuret siduda halva unega. Arutelus osalenud eksperdid tõid välja mõned haigused, mis on seotud unerütmi korrapärasuse ja kvaliteediga. Nendeks on näiteks ülekaalulisus, diabeet või hoopis ebakorrapärane toitumine. Toodi välja, kuidas suur ülekaalulisus on märgatav isegi laste seas. Samuti toodi välja klassipiltide erinevus tänapäeval ja 40 aastat tagasi. Lapsed on muutunud tunduvalt vormikamaks, mis on otseses seoses une kvaliteedi ja olemusega.

Kes oleks võinud arvata, et lihtne uni ja magamine, mida inimesed ju ometi peavad tegema, võivad olla niivõrd kompleksed? Uni on tõesti seotud päevase enesetundega, aga selleks, et uni oleks hea, peab päeval tegelema oma kehaga ja pakkuma talle võimalusi, et parim enesetunne saaks luua eeldused parimaks uneks.

Loe uneteemadel rohkem siit: http://uneuuring.ee

Foto autor: Anna Markova

The post Hea enesetunne põhjustab hea une või hoopis vastupidi? appeared first on Arvamusfestival 2015.

Alustan oma ringkäiku Paide keskväljakult, kus on end üles seadnud mitmed erinevad kohvikud. Peatun Ida-Viru rahvuste kohviku ees. Sealses menüüs on ilmselt kõige pilkupüüdvam toit, mis kannab müstilist nimetust Tšek-tšek. Uurin teenindajalt millega tegu. “See on Tatari magustoit, mis koosneb meest, jahust, suhkrust ja siis natukene veel suhkrust,” vastab ta. Luban kindlasti seda tulla hiljem proovima ning astun edasi. Restorani Riis, mis pakub Tai ja Vietnami toite, ees jäävad ahvatlustena meelde kevadrullid ning taignas küpsetatud krevetid. Seal samas lähedal aga peibutab kohaliku toodanguga järvamaa LEADER kohvik. “Siin igal pool pakutakse väga palju kohvi,” võtab mu kaaslane ümbritseva ühe lausega kokku. Lisaks kohvile on rõhk suuresti tänavatoidul ehk erinevatel burgeritel, wrappidel, tortilladel ja muudel hõrgutistel, mida mugav näpuvahelt süüa.

Festivalil leiab omale meelepärase söögi igaüks.

Suundume tagasi algpunkti ehk Ida-Viru rahvuste kohvikusse, kus sööme ühe tugeva õhtueine. Kohvikus pakutakse nende rahvaste toite, keda Ida-Virumaalt leida võib. Menüüs figureerivad nii ukraina, juudi, tatari, eesti, poola, vene, usbeki ja ingerisoomlaste road. Valin klassikalised pelmeenid ning karjala piruka. Maitse on suurepärane ja kõhu saab mõnusasti täis. Tõeliselt mõnus on olla – päike lõõskab, lähedal asuvast kohvikust kostab mõnusaid regerütme ja kohvikutöötajate kaasalaulmist. Kohati tekib tunne, et olen just kui mõnes kuurortis mitte Arvamusfestivalil, kus paarisaja meetri kaugusel sünnivad suured ideed ja mõtted.

Sean sammud Vallimäele, kuna festivali ala kaart näitab ka seal mitmeid toidukohti.Üleval Vallimäel on rahvast rohkelt. Kes jalutab, kes arutab väikestes gruppides erinevaid teemasid. Möödume lastealast, kus väikesed inimesed ennastunustavalt djembesid põristavad. “Hea biit!” hõikab keegi möödujatest lastele.

Tänavatoitu pakutakse ka Vallimäel. Esindatud on nii Põhjaka, Foody Allen kui ka LaMuu oma rikkaliku jäätisevalikuga. Neil, kes eelistavad joogipoolist, on võimalik maitsta Jaanihanso suurepäraseid siidreid jazzklubi Philly Joe’s kõrval. “Siin on nagu välismaal, jazz ja siider – nii peabki,” sõnab teenindaja, kui märgin, et atmosfäär on kiiduväärt.

Ja ongi minu pisike ringkäik Arvamusfestivali gurmeemaailma läbi. Kes nüüd lugedes kõhutühjust tunneb, kiigake kindlasti kohvikute nimekirja ja ka festivaliala kaarti, et uuteks aruteludeks energiat koguda.

Foto autor: Anna Markova

The post Pilguheit Arvamusfestivali toidumaailma: “Siin on nagu välismaal!” appeared first on Arvamusfestival 2015.

„Soov unistada sumedal augustiõhtul sellest, millises Eestis me elada tahame, tõi kokku sadakond inimest. Esimesest festivalipäevast oli kaasa võetud hulk mõtteid, mida teisi ära kuulates rõõmuga jagati. Arutelult lahkuti positiivsete tunnetega, mis loodetavasti võetakse ka tänasesse päeva kaasa,“ ütles Eesti tulevikulugude eestvedaja Marten Lauri.

Üheskoos unistada saab ka täna – terve päeva jooksul on kõik huvilised oodatud Mäealale, et seal Eesti tuleviku kohta mõtteid vahetada. “Eesti tulevikulugude kogumine on vajalik selleks, et teada saada, kuhu Eesti rahvas tahab tulevikus jõuda ja millises Eestis nad soovivad elada,” lisas Lauri. Ta loodab, et tulevikulugude kirjapanemisega jätkatakse ka pärast festivali lõppu.
Mitmekesise teemavaliku seast sobiva leidis festivali avapäevalt vast igaüks – juttu tuli isejuhtivast tehnoloogiast kuni alkoholikultuuri ja Eesti kaitsepoliitikani välja.

„Kõige rohkem oli kaasamisatmosfääri Õpiorus, kus eile olid fookuses kooliväärtuste ja õpetamiskunstide teemad. Pea iga arutelu kaasas sada inimest ja toimusid grupiarutelud, rollimängud, hääletamised,” sõnas festivali teemaalade juht Maiu Uus. „Väärtuste ala uue tulijana on olnud väga põnev, soovitame täna kindlasti sinna minna!”

Arvamusfestivali teise päeva avavad lisaks joogale ja meelerahu tagavatele vaikuseminutitele mitu päevajajalist arutelu. Kell 10 arutlevad Eesti europarlamendi liikmed festivaliklubis Venemaa tuleviku üle. Kell 10.30 arutatakse koos külalistega Valgevenest, Ukrainast, Moldovast ja Gruusiast selle üle, kas tulevik on noorte päralt. Samal ajal ühendatakse Uut moodi õppimise alal mõisted nagu õppimine ja pehmo.

„Inimesed telekast ja inimesed tänavalt ja sinu oma sõbrad tulevad kokku ning räägivad teemadest, mis neile vähemal või suuremal määral korda lähevad,” kirjeldas Arvamusfestivali meeleolu festivali vabatahtlik Martin Meitern. „Ja täitsa niimoodi inimese moodi räägivad! Kedagi ei sõimata pedeks ega tolerastiks ega mahamüüjaks, miks peakski?! Tule ja ütle, mis sa arvad haridusest, noortest, majandusest, toidust, idufirmadest, arengukoostööst või millest iganes. Tule kuula, mis teised arvavad.”

“Nädalavahetust tasub alustada Arvamusfestivalilt ja kohale tasub tulla kogu perega, sest tegemist jagub kõigile,” lisas Uus. „Lastele on oma ala ja -hoid, vanavanematele on mõeldud neid puudutavad teemad, festivali alalt leiab kohvikuid, mänge, muusikat, kino – ühesõnaga terve Paide linn on avastamiseks avatud.”

Festivali viimane arutelu algab Orualal kell 19.30, kui kogunevad parlamendierakondade juhid. Arvamusfestival toimub kolmandat korda 14.-15. augustil Eestimaa südames Paides. Festivali eesmärk on luua kogu ühiskonda kaasav ning poliitiliste ambitsioonideta kohtumispaik, kuhu on oodatud kõik need, kellele Eestis ja mujal maailmas toimuv korda läheb.

Kogu Arvamusfestivali kava leiab siit: www.arvamusfestival.ee/kava/20150814/.

The post Mitmekesised osalusformaadid vallutasid Paide appeared first on Arvamusfestival 2015.

Viimase viie aasta jooksul pole olukord Eesti liikluses muutunud. Liiklussurmasid on endiselt rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Lisaks statistikale ei räägi olukorra paranemisele kaasa ka meie igapäevane liikluspilt, mis on täis rikkumisi ning õnnetusi. Halvimal juhul lõppevad need järjekordse surmaga nagu eelmise nädala ränk õnnetus noortega.

Maanteeametis liiklusohutuse uue strateegia eest vastutav Alo Kirsimäe leiab, et meie liiklusohutus vajab kiiresti restarti ning üheks võimaluseks on hakata alandama lubatud piirkiirust. „Kas keegi on mõelnud sellele, kas Haanja kuppelmaastikul ning sirgel Tallinn-Pärnu maanteel peaks olema lubatud sama kiirelt sõita?,“ tõstatas Kirsimäe avaküsimuse. Tema soovitus on teedel, kus tee seisukord ei luba kiiresti sõita, alandada piirkiirust vastavalt vajadusele. Samuti pani ta kõigile südamele, et ohutus algab meist kõigist endast. Kui me ise ei hooli sellest, kuidas mõjutab meie endi käitumine liiklust, siis pole mõtet ka ohutumast tulevikust rääkida.

Eesti liikluse üle arutlesid Mari Jüssi, Alo Kirsimäe, Sirli Tallo, Indrek Koemets, Toomas Kivimägi, Indrek Sirk ning Sven Pertens.

Ehitusfirma Lemminkäinen AS juht Sven Pertens see-eest leiab, et piirkiiruse alandamisest ei ole kasu, kuna kui praegu sõidetakse 90km/h alas vabalt 130km/h ilma kartmata, et miskit juhtuks, siis kiirust alandades sõidaks nad ehk vaid 120km/h, mis oleks siiski surmav. Teatavasti on piirkiirus 80km/h just see, mis kokkupõrkel päästab inimese surmavatest vigastustest. Teeehitajana tegi ta loomulikult ettepaneku arendada välja parem teedevõrk ning seda põhi- kui kõrvalmaanteedel. Samuti toob ta välja, et asi on rohkem liikluskultuuris kui piirkiiruses.

Vandeadvokaat Indrek Sirk arvas, et abi võib olla trahvidest, kuid seda ainult teatud sihtgrupi hulgas. Tema sõnul mõjub trahv vaid neile, kes on seadusekuulekad. Kes on paadunud pedaalitallijad, need trahvidest ei hooli. Samas nõustus ta arvamusega, et see on tõesti meie liiklemise kultuur, mis muutust vajab.

Indrek Koemets Politsei- ja Piirivalveametist leiab, et Eestist ei saa kunagi politseiriiki ehk suurendada järelevalvet niiviisi, et politseid oleks märgata igal nurgal. „Sellele seab ette piirangu meie eelarve,“ selgitab Koemets. Tema sõnul on politsei siiski liikluses olemas nii palju kui võimalik, abiks on ka kiiruskaamerad.

Liikluskasvataja Sirli Tallo leidis, et liiklusohutuse parendamiseks peab rohkem tegelema liikluskasvatusega, mis algab juba maast madalast. „Vanemad ning nende käitumine liikluses on lastele paratamatult eeskujuks,“ selgitab Tallo. Ta on veendunud, et peredest, kus liiklusohutusele pööratakse tähelepanu, tuleb ka vähem liiklushuligaane. Mari Jüssi, tuntud liikluskasvataja, vaidleb siinkohal vastu. „Meie pere lapsed sõidavad ainult jalgrattaga ning ohutust oleme õpetanud pidevalt, kuid siiski räägib laps, et kui ta kord 18-aastaseks saab, siis ostab auto, mis on väga-väga kiire,“ selgitas Jüssi. Samas on ta veendunud, et laste harimisega ohutuse valdkonnas tuleb rohkem tegeleda ning süstemaatiliselt. Samuti ta nõustub, et piirkiirusi tuleb alandada, kuid seda mitte ainult maanteedel, vaid ka linnaliikluses.

Riigikogu majanduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi leidis seevastu, et ohutus liikluses kohe kindlasti ei tähenda ainult piiranguid ning tegi ettepaneku, et Eesti riik võiks võtta laenu või kehtestada teemaksu selleks, et ehitada põhimagistraalid mitmerajalisteks. Tema sõnul ei peaks me siis liiklejatele piiranguid seadma, inimesed saaksid kiiremini ning turvalisemalt koju ning lõppkokkuvõttes oleksid kõik rahul.

Arutelul osalejad olid panelistidega nii nõus kui ka vaidlesid vastu. Osalejad leidsid, et piirkiiruse alandamisest ei ole kindlasti kasu ning piirkiiruse alandamine oleks seetõttu mõttetu ettevõtmine. Samuti tekitas see palju emotsioone, kuna leiti, et riik tahab ainult liikumismugavust piirata.

Nõustuti sellega, et viga on meie liikluskultuuris. „Siin riigis ei aita 80km/h mitte midagi, siin läheb kaks kolm inimpõlvkonda, et liiklus korda saada,“ leidis osaleja, kes on 47-aastat olnud kutseline juht ning sõitnud läbi pool maailma. Tema sõnul on asi Eesti liiklejas. Osalejad heitsid ka ette, et politsei kohalolu pole märgata ning seda just linnaliikluses ning maakohtades. Kontrollitakse vaid piirkiirust ning joovet, ülejäänud rikkumistele ei pöörata tähelepanu.

Osalejatelt tuli ka idee, et äkki tuleks hakata autonumbreid ning autosid personaliseerima. „Need, kes on pidevad liiklusrikkujad, neid tunneksime siis kohe liikluses ära ning neid saaks ka pidevalt jälgida,“ leidis arutleja. Ettepanek tuli ohjeldada ka neid, kes üldse juhiluba saada ei tohiks. Leiti, et juhilube antakse hetkel liiga kergekäeliselt välja. Samuti leiti, et ehk tuleks karistusi liiklusrikkumiste eest karmistada. Näiteks toodi Inglismaa, kus kehtib nulltolerants ning purjus peaga vahele jäädes on karistuseks 6 kuud vanglas, lisaks töökoha kaotus ning avalik häbi. Trahvis ilmselgelt Eesti liiklejale ei piisa. Moderaator Märt Treier tegi seepeale väikese katse küsides osalejatelt, kes neist pole kunagi trahvi saanud? Käsi, mis tõusid, oli ääretult vähe. Sirli Tallo tõi seepeale välja võimalus, kus karistuse asemel tuleks anda präänikut? Näiteks neile, kes pole teatud aja jooksul trahvi saanud, need saaksid hoopis preemiat.

Kuigi arutelul vaieldi nii piirkiiruste alandamise, liikluskasvatuse, trahvide, taristu ning keskkonna üle, siis üheselt jäi kostuma sõna liikluskultuur. Just muutus meie liikluskultuuris tundub olevat see, millega nõustuvad nii otsustajad kui kodanikud. Moderaator Märt Treier viskas seepeale nalja, et kui probleem on kultuuris ehk tuleks liiklusohutus Maanteeametilt Kultuuriministeeriumule üle? Ehk tõesti.

The post Mis päästab Eesti liikluse? appeared first on Arvamusfestival 2015.

Festivalitiim soovib meeleolukat esimese päeva lõppu ja sisukat teist festivalipäeva Paides!

The post Kuidas paistab kohvikute ala välja 15 meetri kõrguselt? Meie teame! appeared first on Arvamusfestival 2015.

The post Pesakond: pirukas ja kaks õlut appeared first on Arvamusfestival 2015.

Panelistid Mart Kalvet, Siim Siimut, Züleyxa Izmailova ja Marko Kaasik

Diskussioon kanepi legaliseerimise üle on maailmas ja vähemal määral ka Eestis kirgi küttev teema. On nii tulihingelisi pooldajaid kui vastaseid, kuid üks on selge: lähtuma peab faktidest. Ja seda tänasel arutelul ka tehti.

Narkopoliitika arutelul kõnelesid MTÜ Ravikanep esindaja Mart Kalvet, kannabinoide uuriv molekulaarbioloog Siim Siimut ning Marko Kaasik ja Züleyxa Izmailova erakonnast Eestimaa Rohelised, mis on Eestis ainuke kanepi legaliseerimist pooldav erakond. Arutelu juhtis Madis Masing MTÜ Eesti Kanepiliidust ning sõna said ka paljud huvilised, aga ka legaliseerimise vastased. Kanepi legaliseerimise teema on aktuaalne ning pakub inimestele pinget, kuid ühest lahendust leida on koostööta võimatu.

Miks ikkagi tarvitavad inimesed kanepit? “See on tavaline taim,” ütles Züleyxa Izmailova. “Tarvitamine peaks olema igaühe vabadus.” Kas aga kanepi legaliseerimise puhul tekkiv suurem kättesaadavus meid allamäge ei vii? Panelistide sõnul see nii ei ole. “Elupõlistest kanepitarvijatest on üheksal protsendil sõltuvust. Oht ei ole nii suur, nagu võib jääda mulje kanepivastasest propagandast,” ütles Mart Kalvet. Kanepist üledoosi saada ei ole praktiliselt võimalik. Probleem seisneb aga selles, et kanepi keelustamine ainult võimendab tarvitamisega kaasnevaid muid ohtusid. Mustal turul puudub kontroll nii kvaliteedi kui tarvitajate ea üle, mistõttu oleks panelistide sõnul tarvis kanepiturgu reguleerida. Praegune narkopoliitika ei toimi.

Diskussioonis oli olulisel kohal ravikanepi temaatika. Molekulaarbioloog Siim Siimuti sõnul oleks paarisaja kuni paarituhande haige jaoks parim valik kannabinoidravi, mida kasutatakse eelkõige sümptomite leevendamise ning elukvaliteedi parandamiseks. Kuigi Eestis saab seaduse kohaselt kanepit ravi otstarbeks välja kirjutada juba kümme aastat, pole seda siiamaani ükski arst veel teinud, kas keerulise bürokraatia või hoopis kaasnevate eelarvamuste tõttu. “Seadus, mis kümne aasta jooksul pole kedagi aidanud, on halb seadus,” ütles Kalvet. Seaduste alusel ei ole võimalik ka kanepiga piisaval määral teaduskatseid teha.

Panelistidest kõik pooldasid kanepi tarvitamise riiklikku reguleerimist. Marko Kaasiku sõnul ei saa olla jätkusuutlik olukord, kus avaliku arvamuse ehk kanepi legaliseerimise pooldajate ja valitsuse poliitika vahel on nii suured käärid. Izmailova soov on aga näha maailma, kus kõik soovijad, aga eelkõige just ravi eesmärgil tarvitajad, saaksid kanepit soetada legaalsetest kanalitest. Lisaks soovib ta, et lõppeks narkokartellide toetamine. “Keegi ei tohi öelda, mida mina tohin või ei tohi enda kehaga teha,” lisas Siimut. Kalvet aga arvas, et Eestis tuleks kõigepealt lõpetada väikekasvatajate karistamine ning alles seejärel luua riiklik kanepiturg. “Kanepi lauskeelustamine ainult võimaldab karistamist ja tarvitajate kimbutamist,” ütles Kalvet.

Arutelul leidus aga ka osalejaid, kellele kanepi legaliseerimine meeltmööda ei olnud. Põhjuseks toodi nii tõsiasi, et kanepi tarvitamine võib olla hüppelauaks kangemate narkootikumide tarvitamisele kui ka fakt, et inimestel pole vaja lisaks alkoholile ja tubakale veel üht legaalset narkootikumi. Panelistide sõnul on aga otsustavaks enamuse hääl: loomulikult ei saa kõiki kanepi positiivsetes omadustes veenda, kuid kuna paljud legaliseerimist siiski pooldavad, on vajalik diskussioon mõlemas suunas. Kanep ju ei kao kuskile – kui seda ei legaliseerita, tarvitatakse seda siiski endistviisi edasi. Legaliseerimisel aga kaoksid mitmed ohud ning müügil oleks puhas ja kontrollitud kanep.

Viimaseks arutleti selle üle, mida teha, et kanepi legaliseerimine ei laastaks meie inimesi ja meie maad. Kalveti sõnul on olulisim leida ühisosa legaliseerimise vastaste ja pooldajate vahel. “Me tahame sama asja: tervemat, vähem ohtlikku uimastiturgu,” ütles Kalvet. “Millal see aga saabub, ei julge ma prognoosida.” Ka Izmailova meelest on oluline diskussioon ning suhtlus. Siimuti sõnul tuleb uimastiprobleemile läheneda teaduspõhiselt ning vaadata faktidele näkku: kanep saab tõepoolest aidata terviseprobleeme leevendada. Viimaseks rõhutas aga Kaasik, et kanepit tuleb käsitleda kui väetaime, mis pakub meile võimaluse näha maailma sügavamaid külgi, mille läbi oma elu paremaks muuta. “Kanep on hingeliselt päästva mõjuga,” ütles Kaasik. “See peaks olema legaliseerimise suuna tuum.”

Arutelu lõpus tuletati osalistele meelde, et arutelu eesmärk ei olnud kutsuda üles tarvitama kanepit ning seeläbi seadust rikkuma. Eesmärk oli diskussioon, mõtete koondamine ning ühiste ideede leidmine, mille läbi saaks ehk riigi narkopoliitikas järgmisi samme ette võtta. Seniks aga soovivad Ravikanep, Kanepiliit ja Rohelised oma vaateid laiematesse massidesse viia.

Foto autor: Sven Paulus

The post Kanep – päästja või laastaja? appeared first on Arvamusfestival 2015.

Rohkemate piltide vaatamiseks kliki siia.

The post Festivali fotogalerii täieneb pidevalt appeared first on Arvamusfestival 2015.

Foto: Tauno Tõhk

Meie elu on täis erinevat tehnoloogiat, mis muutub iga päevaga aina nutikamaks. Autosid, millega sõidame, valmistavad peamiselt robotid. Sõda peetakse intelligentsete droonidega, mis liiguvad ja tulistavad iseseisvalt.

See kõik tõstatab palju eetilisi ja moraalseid küsimusi. Kuidas peaksime kohtlema endaga võrdset tehislikku olendit? Mis hetkest ei ole elektroonikat täis tuubitud inimene enam inimene? Kes vastutab intelligentsete seadmete tegevuste eest? Just neile küsimustele otsiti vastuseid Arvamusfestivali väärtuste alal “Tehisintellekti moraalne staatus ja võimekate robotite eetilised mõjud” diskussioonis.

Kõik eeskõnelejad loobusid hakatuseks eksperdi staatusest. Diskussioonis sai aina selgemaks, et teema on kõigile nii ettearvamatu, et eksperti, kes teaks, milline on meie moraalne ja eetiline maailm koos intelligentsete arvutitega, on keeruline leida. Ühiselt leiavad kõik, et meedias loodud kuvand pahatahtlikust tehisintellektist on vale ja suuresti sõltub tehisintelligentsuse mõju meie ühiskonnale, kuidas me ennetavalt kogu teemat hallata kavatseme.

Kõlama jääb mõte, et passiivseks jääda on võimatu. Arutletakse ka, kuidas peaks reageerima riik, kui tekivad tehased, kus tooteid valmistavad algusest lõpuni robotid ning külade viisi inimesi jääb tööta? Nii osalejad kui ka panelistid jõudsid arvamusele, et riigi ning poliitikakujundajate ennetav reaktsioon on möödapääsmatu, kuna intelligentsete masinate teke puudutab nii regionaal-, maksu- kui ka hariduspoliitikat.

Näiteks täna teevad paljud lapsed kodus kodutöid just kasvatuslikul eesmärgil, et nad õpiksid vastutama ja tööd tegema. Kui aga robotid kõik inimeste eest ära teevad, siis peab see sisend tulema kusagilt mujalt.

Arutleti ka, milline on suhe inimese ja intelligentse masina vahel. Kuidas inimene peaks kohtlema näiteks nutitelefoni, mis on sama intelligentne kui tema? Võrdluseks toodi loomad. Kui sa kukutad nutitelefoni maha ja see puruneb, tähendab see halvimal juhul andmekadu ja uue seadme ostu. Kui sa viskad koera kaevu, on see looma vastane kuritegu. Kui sa teed sama teise inimesega, on asi hoopis hull. Kuidas paiknevad need olukorrad ümber siis, kui nutitelefon on su parim sõber, ja keegi sellest autoga üle sõidab?

Teine masina ja inimese segunemise vorm on nn küborgid. Inimesed, kelle keha on täiustatud erinevate tehnoloogiliste vidinatega. Kust jookseb piir inimese ja tehisintellekti vahel? Kui inimesel on jalaprotees ja südamestimulaator, on see normaalne. Kui ta elaks täielikult tehislikus kehas, küll liiguks, kõneleks ja käituks nagu inimene, on ta siis inimene, või tehisinimene? Kuidas temasse suhtuda?

Kõlama jääb palju küsimusi, millele vastutata oskame siis, kui selgub, milliseks tehisintelligentne maailm kujuneb. Ei tasu unustada ka inimest ennast. Inimeste ja ühiskonna avatus ning kiire kohanemisvõime on siin ääretult olulised.

The post Tehisintellekt ühiskonna osana – palju küsimusi, vähe vastuseid appeared first on Arvamusfestival 2015.

Vallitorni suveroheline ümbrus peidab puude varjus lisaks arutelualadele ka mitmekesist lasteala. Olemas on kõik, mida ühe väikese inimese hing ihata võib – batuudid, näomaalingute telk, mänguväljak ja isegi multikakoobas. Puude vahel luusib laste lemmik, poni, kes fännide elavate hüüete saatel lõbusõitu teeb.

Silm haarab korraga nii 30 last, kes igaüks endale meelistegevuse leidnud on. Populaarne on marsruut: kiik-liumägi-liivakast-murul rullimine-kiik-… Üle peade lendavad pallid ja lõbusad kilked, päike ja rõõm on kõige pisemate festivalil osalejate palged roosaks värvinud.

Lastealal hoiab korda vabatahtlik Ülli, kes peab seda tänuväärset ametit juba kolmandat aastat järjest. „Mulle nii meeldib Arvamusfestivali õhkkond, siin on teine hingamine, isegi lastealal on seda väga hästi tunda. Lapsed tõesti naudivad päeva ja tahavad osaleda. Meil on nii palju tegevusi – ristsõnu saab lahendada, kivimaali teha, muusikat mängida ja instrumente tundma õppida ning muidugi lihtsalt lustimisest ja ilusast ilmast rõõmu tunda,“ rääkis Ülli.

Parasjagu käibki vilgas kivide maalimine. Vikerkaarevärviliste sõrmedega lapsed jooksevad naerul nägudega ja juuste lehvides Üllilt järjest uusi kive küsima. „Mul on juba nii palju kivipilte,“ hõikas asjalikult üks särasilmne festivaliline, „sellele on kirjutatud, et Arvamufestivalil on lahe, need siin on südamed ja…ja näed, see on lepatriinu! Tule, värvi ka!“

Joonistamise vahele räägib 10-aastane Eviita, et tema on festivalil juba teist korda ja täna on nad kohal peaaegu terve perega – ema lööb lastehoiu tegemistes kaasa ja vanem õeraas on ka kusagil ringi kõndimas. Järgmisel aastal lubas Eviita kindlasti jälle kohal olla.

„Kõige lahedam on see, et me saame täna täitsa ise kirikukelli lüüa. Maavanem tahtis, et täna lööksid kõik kohalikud kodutütred kirikukella. Mina just lõin, järgmisel tunnil lööb minu sõber Kirsi. See on väga tähtis töö! Ja lahe ka,“ jagas festivali muljeid 9-aastane Laura-Lisanna.

Vallimäelt alla minnes tervitab kõiki värviline mängude allee, mille asfalti katab kümneid meetreid pikk kirju-mirju tänavamaal. Autoriteks on lapsed, kes kriitidel ja kätel kärmelt käia lasevad. „Nii lahe, et siin tänaval ükski auto ei sõida, saab nii palju kriidiga joonistada kui vaja. Ma teen veel sinna taha ka, kus keegi teine pole,“ teatas üks noortest tänavakunstnikest.

Küsides mänguhoos olevalt lastesalgalt, et kellele tänane päev meeldib, tõuseb viimne kui käsi ja läbisegi hõigatakse „Mulle! Mulle!“ Ja küsimusele, et kas tulete järgmine kord jälle, kõlab vastuseks heledahäälne ja otsusekindel „Jaa.“

The post Festivali lapsed appeared first on Arvamusfestival 2015.

The post Pesakond tuli ka jälle festivalile! appeared first on Arvamusfestival 2015.

Foto: Henry Griin

Kella kuueks on paide Vallimäe jalamile kogunenud kümmekond inimest, kes väikestes rühmades vaikselt juteldes siin-seal seisavad. Taamal valmivalt festivalialalt kostab kopsimist, puurimist, inimeste hõikeid, “üks-kaks, üks-kaks”-heliproove ja suurt askeldamist. Lähedal asuv rühm tütarlapsi teeb endast kõige selle taustal agaralt itsitades selfie‘sid.

“Tere. Mina olen Keili ja ma just loobusin ühest oma eelarvamusest,” läheneb üks naisterahvas mulle ning palub mul täita eelarvamusest loobumise akti, et ka mina mõnest oma eelarvamusest lahti saaksin. Otsustan anda ära kõige müstilisema oma eelarvamuste varamust – mul nimelt oli eelarvamus, et mul ei ole eelarvamusi.

Selle akti kasti libistamisega algab Labürintteatri ühenduse G9 etenduse Ajaproov eel-esietendus ning mind ja kõiki teisi kohaletulnuid asetatakse hoopis teistsugusesse, palju sügavamõttelisemasse maailma. Etendusel, mis kulgeb väikestes gruppides üle terve Vallimäe, saadab mind täna festivali kultuuriprogrammi kuraator Ott Karulin.

“Üks mütsiga naisterahvas, kellel on suur matka mattidega seljakott seljas,” kirjeldab ta algatuseks meie teejuhti. Otiga koos suundumegi avastama, mida kujutab endast üks labürintteatri etendus.  Kuid on see ikka etendus? Keskmiselt hõredamale teatris käijale nagu mina tähendab etendus viisakat õhturiietust, vaheajal väikest konjakit teatri puhvetis ja lõpus püstijalu aplodeerimist. Kuid nüüd leian end järsku lossimüüride vahelt selili maas, hilissuvine tuul nägu paitamas, püüdes rinnale surutud stetoskoobi abil tabada oma enese südame lööke – jah just sedasama kohta, mis eelarvamusest loobumisel tühjaks jäi. Või mõtlemas paaniliselt välja küsimust, mida üks armastaja endalt kõige rohkem küsida võiks?

“Ajaproovi” osalised kuulavad, kas oraakel annab vastuse nende ammupainanud küsimustele. Foto: Henry Griin

Ajapikku ununeb, et tegemist on etendusega. Kui istume Vallimäe murule maha, et sõna otseses mõttes vesta valmis üks jutt, on minus tunne, et veedame sõpradega lihtsalt vahvasti aega ning ajaviiteks mõtleme välja jutu punasest putukast ja tema veidike vähem punasest naabrist, kes õhtul hüva märjukese abil üksteise sõprust otsides hoopis miskit muud leiavad.

Kogu etendus põimub justkui üheks tervikuks, mis aitab sind ära antud eelarvamusest tekkinud tühiku kaitsmisel ja just selle õige ja hea tühimiku täitematerjali leidmisel. Etenduse üks mõte on ka tekitada inimeses uusi mõtteid ja emotsioone. Läbi festivalimelu liikudes tunneb osaleja end just kui kõigest sellest suurest veidi eraldatuna, osalisena millestki väiksemast ja salapärasemast.

Hetki “Ajaproovi” esimesest läbimängust. Fotod: Henry Griin

Näitlejatega pärast etendust vesteldes selgub, et tihtipeale inimesed pelgavad end tundmatutesse situatsioonidesse panna ning jätavad seetõttu parem üldse tulemata. Mõnes teises tekib aga nii suur kambavaim, et ärgitab kõiki ühiselt kadunud kaaslast otsima minema. “Ja kusjuures kõik lähevadki, sest grupivaim on nii suur,” naerab üks näitlejatest.

Kuid tegelikult ei ole midagi karta. Etendusel, mille käigus leidsin mina end koos Otiga nii üksildasest välikemmergust kui ka ringist, raputades kõristit, et teada saada oraakli vastust, leiab igaüks endast mõtteid, mille peale argipäeval lihtsalt ei tule. Ja kui nii ka ei lähe, olete te kindlasti ühe unikaalse kogemuse võrra rikkamad.

Laburütintteatri G9 etendused Ajaproov toimuvad Arvamusfestivali vältel vaid kaheksal korral. Etenduse ajad ning piletid on saadaval Piletilevis. Pileti saab soetada ka enne etenduse algust koha pealt.

Loe lisaks: “Labürintteater kutsub „Ajaproovi“ lavastuses festivali kompama” ja tutvu festivali kultuuriprogrammiga lähemalt siit: “Arvamusfestivali kultuuriorienteerumise ABC”

The post “Ajaproov” ehk “Kaks punast ja üks pudel” appeared first on Arvamusfestival 2015.

1. Lähed oma lemmikule arutelule aegsasti kohale, sätid end mugavalt istuma ning otsustad aja veetmiseks festivali kava üle vaadata. Selgub, et… sinu teine lemmikarutelu on täpselt samal ajal! See ei saa olla aus! Ega vahepeal ajamasinat leiutatud pole?
2. Festivaliks on erakordsel kombel lubatud ilusat päikesepaistelist ilma. Hurraa! Lõpuks saab kummikud ja vihmavarju minema visata! Kuni… esimese arutelu ajal hakkab vihma sadama. Mis lõppeb, ilmselgelt, pärast festivali viimase arutelu lõppu.
3. Osaled rõõmsalt arutelul, kõik on kõige paremas korras, kuni äkitselt ründab sind… köhahoog. Ja. See. Ei. Lõppe! Pead kaasosaliste huvides arutelualalt lahkuma. Muidugi just siis, kui arutelu on tuurid üles võtnud, osalised on äksi täis ja jutt muutub sensatsiooniliseks.
4. Suuremat sorti ürituse puhul on järjekorrad vältimatud. Küll söögikohtades, kergendamiskohtades… Ei tea küll ainult, miks sinu oma kõige aeglasemalt liigub (nagu ikka)? Sa ju ei ole oma jadas ometigi ainuke, kes aruteludele tahab jõuda?
5. Lõpuks ometi on käes need kaks toredat päeva, mil saab nautida sõnarokki ja vabadust! Suurepärane, et maisest elust ja asjadest viivuks lahti saab. Kuni… kohtad kõiki oma töökaaslasi. Ja ülemust. Lobisejatest sõbrannasid. Kaugeid sugulasi. Naabreid. Ei mingit vabadust! Aramusfestival meeldib kõigile!

Üle jääb ainult endale kinnitada, et Murphy seadused ei kehti, ja isegi kui kehtivad, siis festivalimelu need ju ometigi ei sega. Ilusat Arvamusfestivali!

The post Viis Murphy seadust, mis Arvamusfestivalil kindlasti kehtivad appeared first on Arvamusfestival 2015.

Arvamusfestival laieneb tänavu Vallimäelt alla Paide keskväljaku ümber ning selleks, et kogu ala näeks välja ühtne ja ilus, on suure panuse andnud arhitektuuriajakirja MAJA toimetaja ja Eesti Kunstiakadeemia (EKA) õppejõud Katrin Koov koos EKA tudengitega.

“Praegu on mul elus selline periood, kus ma teen hästi mitut asja korraga,” ütleb Katrin, kes lööb tänavu aktiivselt kaasa Arvamusfestivali vabatahtlikuna. “Kui varem tegelesin põhiliselt projekteerimisega ja selle kõrvalt vähemal määral õpetamise ja kirjutamisega, siis nüüd on need kõrvaltegevused muutunud põhitööks. Aga see kõik on ikka seesama arhitektuur, lihtsalt praegu on esiplaanil eriala sünteesiv aspekt.”

Töid ja tegemisi Katrinil tõesti jagub: ta on õppejõud Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriosakonnas, arhitektuuriajakirja MAJA peatoimetaja, õpetab lapsi Arhitektuurikoolis ja lõpuks ka projekteerib. “Projekteerimisest ei saa päris kõrvale astuda, sest sellega on nagu keeleoskusega – lähed rooste, kui ei praktiseeri” sõnab Katrin, kel tekkis sügavam side Arvamusfestivaliga eelmisel aastal, kui festivali eestvedaja Kristi Liiva pöördus sügisel EKA arhitektuuriteaduskonna poole mõttega, et festivalil kasutatavad varjualused ja ala tervikuna võiksid edasi kanda mõnusamat emotsiooni.

Mõte kaasata Arvamusfestivali ala ruumilisse planeerimisse Katrin ja tudengid ei tulnud Liival päris tühjalt kohalt. Kes mullu festivalil käisid, mäletavad ehk õhuliste purjedega Linnaruumi ala, mis paistis teiste alade seas kaugele silma. Ala korraldasid Arhitektide Liit koostöös EKAga ja see andis festivalimeeskonnale impulsi kutsuda arhitektid festivali planeerimispaati. Ikka selleks, et festivalikogemust kõigile osalejatele tulevikus veelgi meeldivamaks muuta.

Et Katrin õpetab EKAs maastikuarhitektuuri, tegigi Liiva talle ettepaneku koos teise kursuse tudengitega mõtiskleda selle üle, kuidas Vallimäge veelgi mõnusamaks festivalipaigaks muuta. Samal ajal juhendasid Martin Melioranski ja Paco Ulman EKAs neljanda kursuse tudengeid, kes hakkasid kavandama aruteluala paviljone.

“Kuna mulle endale Arvamusfestivali idee väga meeldib, olen ma valmis sellega ka oma vabast ajast tegelema,” sõnab Katrin, kelle eesmärk oli leida ruumilisi ideid, millest võidaksid nii Paide linn kui ka festivalil osalejad.

Mitmete tudengite tööst tuli välja, et Paide linnaruumi tuleks festivali ajal rohkem kaasata, et paraneks linna identiteet ja festivali ajal oleks liikumist ja tegevust ka mujal kui ainult Vallimäel. Tänavu laienebki festival keskväljakule kui ka Tallinna tänavale, juurde on tulnud noorteala, raamatuaed ja tantsulava, koostöös Ott Karuliniga tekkis idee kujundada peatänavast mängude allee.

“Arvamusfestival on avatud üritus, suurema ala kaasamine paneb terve linna festivali rütmis elama,” arvab Katrin. “Päris lõpliku festivaliala kujunduse annavad muidugi kõik osalejad ühisloominguna. Meie oleme andnud põhiidee, kuidas asi üldiselt võiks välja näha, edasine on avatud ja vabalt arenev protsess. Selline suunava iseloomuga kujundamine on hästi lahe ja teistmoodi kui arhitekti igapäevatöö, kus pead iga viimse detailini ära määrama, kuidas ja mida täpselt ehitada.”

Olulisemad kohad, millega Katrini tiim on tegelenud, on kohvikuala ja Oruala Vallimäel ning keskväljak ja peatänav. Võimalikult palju ülesandeid andis Katrin oma tudengitele, ikka selleks, et nad saaksid häid kogemusi ja praktikat. Iseennast peab ta selles protsessis pigem sünteesijaks, kelle ülesanne on vaadata, milliseid mõtteid oleks mõistlik edasi arendada.

Arhitektuuritudengitest on vabatahtlikena kaasatud Ivo Heinrich Arro, Ulla Katariina Alla ja Anna Liisa Saavaste. EKA IV kursuse kavandatud paviljone tänavu veel festivalil näha ei saa, kuid järgmisel aastal on need loodetavasti kenasti olemas.

Festival kui demokraatia mudel

“Kui inimesel on vähegi huvi ja tahtmist ühiskondlikel teemadel kaasa mõelda ja sõna sekka öelda, on Arvamusfestival selleks suurepärane formaat,” ütleb Katrin. Tema sõnul on Arvamusfestival kui demokraatliku ja avatud riigi mudel, kus inimestel on võimalus vabas õhkkonnas mõtteid vahetada. Katrini meelest ei pea kellelgi olema kohustust oma arvamust avaldada, piisab ka lihtsalt kuulamisest ja kaasamõtlemisest. “Kui aga inimesel on oma selge ja teistest erinev arvamus, siis on see ju huvitav ja võiks ikkagi välja öelda,” ütleb Katrin, “arutelude käigus sünnivad tihtipeale uued ideed.”

Arvamusfestivali selleaastastest teemadest on talle silma jäänud hariduse, keskkonna ja ühiskonna teemad. Huvipakkuvad on loomulikult ka arhitektuuri ja linnaruumi küsimused. “Aga just teiste valdkondade arutelud tunduvad sageli värskemad ja põnevamad. Võimalus saada uusi impulsse väljastpoolt oma eriala on väärtuslik ja arendav. Kindlasti huvitab mind see, kuidas lähevad käima keskväljaku ja Tallinna tänava tegevusalad,” sõnas Katrin festivaliootuses.

Foto: Müürileht

The post Arhitekt Katrin Koov: “Arutelude käigus sünnivad uued ideed” appeared first on Arvamusfestival 2015.

Festivali ehitamine on kolmandat aastat korraldajatele ilmselt juba tuttav, seda ka ERRi meeskonnale, kes sadade meetrite kaupa kaableid veavad ja lustakalt heliproovi teevad (“Romantika-alal ootavad teid Margus Saar ja Grete Lõbu!” igava üks-kaks-kolm asemel). Küll aga käib mõningane pusimine neil, kes Paide Vallimäele esimest korda aruteluala rajavad. EKA tudengid on asja ette võtnud eriti suurelt: puude vahele kerkib moodul mooduli haaval kärjestiku sarnane katus.

“Nimi? Oeh, selleni jõuame siis, kui ta valmis on,” sõnas moodul-katuse idee autor, EKA tudeng Märten Peterson, käed puusas seistes ja mitme ruutmeetri suurust kollakat kaarjat kärjestikku pilguga hinnates. Justkui vaadates aastast istutatud puud ja selle kasvu silmaga mõõtes.

Eemal maas ja paari meetri kõrgusel puude vahel on veel suurem enamus 300st kuusnurksest kärjekesest, millest peaks lõpuks valmima kolm pilvekest Linnaruumi alale – kolm mesikärje sarnast katust turvaliseks aruteluruumiks.

“See oli päris huvitav väljakutse proovida ehitada papist midagi kandvat,” rääkis Peterson. “Jah, ja lisaks muidugi see, et see on kõik taaskasutus,” lisab eemalt Petersoni kursusekaaslane redelit uue kolmese kärjetüki kinnitamiseks paika sättides.

Nagu mainitud, on kõik kuusnurksed moodulid tehtud papist, kaetud ühelt poolt läbikumava pehme kiletaolise materjaliga (et oleks vihma eest kaitstud ning et heidaks huvitavalt valgust) ja teiselt poolt kollase võrguga. Kusjuures, öösel, kui eripärast katust valgustatakse, tekib kollaste võrkude toel katusest valgustite rodu mulje.

Peterson nendib, et esmalt taolist ideed välja käies ei uskunud selle õnnestumisse ei tema sõbrad-kursakaaslased ega isegi vanavanemad. Materjal saadi pea-aegu täielikult sponsorluse teel (papp-kastid suurematest toidupoodidest ja kiled ehituspoest). “Nüüd, viimasel ajal, on nad ikkagi meelt muutnud,” lasus Peterson mõrkja muigega. Ta tõdeb, et ega seda saagi pahaks panna, sest veel üle-eilseni ei olnud päris kindel, kuidas kogu lahendus lõpuks valmis saab.

Täna võiks aga juba Petersoni perele pisikese muigega teatada, et võsukese idee tõttab visalt, kuid jõudsalt õnnestumise suunas. Muigama võib ajada asjaolu, et kamp on disainilahenduse realiseerimisega maadelnud juba viimased kolm päeva. Kusjuures kavandamisega alustas Peterson koolitöö kõrvalt juba talvel. Nüüd annavad aga puude vahelt rippuvad tamiilid ja üha laiemaks kasvav kärjestik üha enam lootust, et homseid festivalikülalisi tervitab uhke lava.

Homne on EKA-laste jaoks tõeproov, sest kuulu järgi pidavat ka kunstiakadeemia vastne rektor Mart Kalm alal sõna võtma ja ilmselt ka noormeeste (ja ühe abistava naisterahva) kätetööd hindama. “Igatahes Facebookis sain juba rektorilt ühele eeltöö pildile like’i,” lausus Peterson ootusärevusega homse ees. “Pärast moodulite üles saamist ootab ees suur töö – neid tuleb veel pingutada ja viimistleda,” lausus Peterson ja ronis taas, paarteist kaablisidet hammaste vahel, kursavenna kõrvale moodulite alla.

EKA tudengite töö on ehk kõige erilisem, kuid täna on visalt vaiu maasse tagunud, toole tassinud ja telke üles seadnud mitmed-mitmed organisatsioonid, et olla homseks festivaliks juba varakult valmis. Paidesse sisse sõites tervitab suur helesinine A-täht, Oruala nõlvadele on valminud uued trepid-istumispinnad ja Mäealal kõrgub samuti EKA tudengite disainitud katusealune.

Kindel on ka see, et kogu Vallimägi on lisaks telkidele homsest täidetud ka mõnusate aroomidega, sest kohvikuid ja toitlustusalasid kerkib samuti mitmele nurgale. Paide on festivaliootuse ootuses (aga muidugi ka muul ajal) külalistele avatud!

The post Festival kerkib: kilomeetreid juhtmeid ja papist kärg-katus appeared first on Arvamusfestival 2015.