Võtmeküsimused: Milliseid nippe me võiksime kasutada, et äratada külades ja linnaasumites elavad mikrokogukonnad? Milliseid teadmisi ja tegevusi on vaja meid ümbritsevate riskide ja ohtude märkamiseks ja olukorra teadvustamiseks?

Sisu. Me elame ohtudega maailmas ja riskide keskel. Riigi riske, ennekõike välispoliitilisi riske, analüüsitakse pidevalt ja professionaalselt. Neid teadvustatakse inimestele ja arusaamine neist riskidest on meie ühine „tarkvara“. Sisepoliitilised riskid, inimeste turvatunde vähenemine, väikeste kogukondade, külade vaikne hääbumine, inimeste ebakindlus tuleviku suhtes jms on rohkem omavalitsuste ja väiksemate kogukondade mureks. Riske on meie ümber üha enam ja otseste ohtude ennetamiseks on vaja targemaid ja koostöö-võimekamaid mikrokogukondi – külasid ja linnaasumeid. Kogukondade sidusus - kas tunneme üksteist ja oleme organiseerunud (mõttekaaslaste seltsid, naabrivalve, vabatahtlikud päästeteenistused, abipolitseinikud ja paljud teised). Sotsioloog Ulrich Becki sõnadega – ’riskid on seotud inimeste otsustusprotsessidega’ ja ’globaalses riskiühiskonnas on valik lihtne: kas teeme koostööd või kukume koos läbi’. Enamik sotsiaalteadlasi ja kogukonnaaktiviste on üht meelt selles, et vanad hierarhilised „ülalt alla“ poliitikad ja valitsemisvõtted ei suuda tagada avaliku võimu ja kogukondade koostööd riskide ennetamisel ja kogukondade turvalisuse tagamisel (a’la „meie“ teeme "üleval" Toompeal ja ministeeriumis seadusi, jagame raha ja ülesandeid, „teie“ kohapeal kogukonnas tagage inimeste turvalisus ja julgeolek „meie=riigi ülevalt antud“ seaduste järgi.