Warning: Use of undefined constant slug - assumed 'slug' (this will throw an Error in a future version of PHP) in /data01/virt39692/domeenid/www.arvamusfestival.ee/2015/wp-content/plugins/arvamusfestival/af.php on line 494
Liina Kalamees - Arvamusfestival 2015
Asute arhiveeritud lehel. Mine värske Arvamusfestivali lehele.

Liina Kalamees

Muinastulede ööl otsitakse Eesti tulevikulugu

Laupäeva õhtul süttivad randades taas traditsioonilised lõkked, et tähistada Muinastulede ööd. Sel aastal keskendub ettevõtmine mere, rahva ja Eesti riigi tulevikule mõtlemisele ning üheskoos unistamisele.

Tänavuse Muinastulede öö teemaks on: „Unistame suurelt!“. Lisaks austusavaldusele Läänemerele kannab sündmus ka teist eesmärki – leida Eesti tuleviku lugu. Selleks kutsub Muinastulede meeskond kõiki osalejaid 29. augusti õhtul üle Eesti rääkima sellest, mis neile oma kodumaal rõõmu valmistab ning millisest Eestist nad unistavad.

„MTÜ Tuleranda meeskond unistab sellest, et mõne aasta pärast moodustub Muinastulede ööl ümber Läänemere katkematu lõketekett ja see tekitab nii meie riigi kui ka naaberriikide inimestes kõikjale levivaid positiivseid mõtteid ja tugevnevat ühtsustunnet. Innustame Muinastulede ööl osalejaid samuti suurelt unistama ja oma Eesti tuleviku lugu kirja panema,“ ütles MTÜ Tuleranda eestvedaja Mairold Vaik.

Eesti Tulevikulood on augustist novembrini toimuv aruteluperiood, mil vahetatakse mõtteid Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Lugude kogumise eesmärgiks on arendada arutelukultuuri Eestis, algatada uusi ühiskonna jaoks kasulikke ettevõtmisi ning tuua kokku erinevad ideed, inimesed ja unistused. “Kui enamasti mõtleme lõkkeid süüdates minevikule ja me rahva ajaloole, siis seekord võiks ettepoole, tulevikku vaadata,“ lisas Vaik.

Muinastulede öö keskendub suures osas ka Läänemerele. Sellega seoses paneb korraldusmeeskond kõigile lõkketegijatele südamele, et laupäeva õhtul oleks inimtegevuse jälg randades võimalikult väike. „Eelkõige soovime, et lõkkeõhtul ei heidetaks loodusesse taevalaternaid ja välditaks ilutulestikku. Eriti palume neist keskkonda saastavatest tegevustest loobuda suurürituste korraldajatel nii Pärnu rannas, Vääna-Jõesuu mereäärsel rokifestivalil, Kloogarannas kui ka Tallinna linna rannaaladel ja mujal suurte lõkete juures,“ selgitas Vaik. Ta lisas, et Muinastulede öö ürituse mõte on lõkke ääres positiivsete mõtete jagamine ning kärarikkad ja loodust häirivad tegevused ei ole sel õhtul teretulnud.

MTÜ Tuleranda eestvedamisel kutsutakse inimesi randades lõkkeid süütama juba seitsmendat korda. Muistsel ajal süüdati lõkked teadete edastamiseks kaugete vahemaade taha või tee näitamiseks merelolijatele. Kaasaegsete rannalõkete süütamise traditsioon sai üheaegselt alguse Eestis ja Soomes rohkem kui 20 aastat tagasi ja lõkkeüritust hakati kutsuma Muinastulede ööks.

Rohkem infot Muinastulede öö kohta SIIT.

Rohkem infot Eesti tulevikuloo kohta SIIT.

Tulevikuloo juhendi saad alla laadida SIIT.

Eesti tulevikulugu saab sündida vaid koostöö tulemusena

Festivali esimese päeva lõpetas suur avatud Eesti tulevikuloo arutelu, mille käigus unistati üheskoos Eestist veerandsaja aasta pärast. Arutelu juhatasid sisse Ruti Einpalu, Valdur Mikita ja Ville Jehe. Kokku käis meie kodumaa tuleviku üle mõtisklemas ligi 120 inimest.

„Tänane õhtu paneb aluse ühele protsessile, mille eesmärk on koguda lugusid selle kohta, milline võiks Eesti tulevikus olla. Võtame ajahorisondiks 25 aastat. Mõtleme, et milline võiks olla meie Eesti neile lastele, kes siis sünnivad. Milline on see unistuste Eesti, milles ihkame ise elada. Kõik meie mõtted ja unistused, mille täna välja ütleme, on need killud, millest tuleviku mosaiik kokku pannakse,“ selgitas Eesti tulevikuloo sisujuht Ruti Einpalu.

Foto: Tauno Tõhk

Arutelu sissejuhatuses rõhutati, et tulevikulugu kui grupiarutelu põhineb eelkõige koostööl ja teineteise mõistmisel ning ühine lugu saab sündida ühiselt mõtiskledes. „Tulevikku personaalpileteid osta ei saa. Mõnikord ei saa ka valida neid inimesi, kellega koos sinna minna, sellepärast arutame tuleviku üle koos,“ lisas Einpalu, „kõige olulisem polegi see lugu kui lõpptulemus, olulisem on, et ringis koos üksteist kuulatakse ja selles ringis toimuks mõistmine.“

Pärast sissejuhatust jagati kõik huvilised gruppidesse ja suunati koos arutelujuhtidega Orualale, kus ootasid toolide ringid, mille igaks keskpaigaks oli leegitsev puupakk. Loojuva päikese tekitatud pikkade varjude all algas mõtisklus, millest võttis osa nii keemikuid kui kogukonnaaktiviste, insenere, avalikkuses tuntud ja vähem tuntud inimesi ning palju teisi – kõiki ühendamas soov unistada Eestist aastal 2040.

Gruppe, mida sai kokku12, juhtisid väljaõppinud professionaalid, arutelujuhid, kes teavad, kuidas viia mõnusat arutelu läbi nii, et kõik sõna saaksid. Kuna kahetunnise arutelu sisse poleks mahtunud nii kriitika kui ka unistused, siis üks arutelu reegel oli keskenduda eeskätt unistustele ja kõigele positiivsele, mis inimestele Eestile mõeldes meenub.

Esile kerkis mitmeid ja inimeste arvust tingituna väga erinevaid teemasid. Räägiti vaikusest, Eesti lõhnadest, loodusest ja paljust muust. Näiteks ühes grupis küsiti, kas keegi on tundnud õitseva sireli lõhna mistahes teises riigis peale Eesti. Märkimist väärivad ka ühise arutelu käigus tekkinud metafoorid nagu “eestimaalane – modernne metslane” ja “Eesti kui modernne vanaema õunapuu otsas.”

Arvamusfestivali raames on selleks korraks Eesti tulevikulugude kogumine lõppenud. Korraldajad kutsuvad aga kõiki üles Muinastulede ööl ja novembris toimuval kodanikualgatust ja kodanikuühiskonda tutvustaval ühisnädalal koos Eestist unistama. Arutelu võib läbi viia ka ükskõik kus ja millal, näiteks koolis, tööl, pereringis või sõprusringkonnas. Kui sobiv aeg ja koht on leitud, siis edasine protsess toimub arutelujuhi eestvedamisel Arvamusfestivali tiimi koostatud juhendi põhjal.

Aitäh kõigile, kes Paides unistamas käisid!

Hingake sisse, välja ja pöörake nägu päikese poole

Festivali teise päeva hommik turgutas lisaks kehale ka vaimu. Esimesi ärkajaid, kes soovisid ennast sõnaroki teiseks ja viimaseks vaatuseks õigesti häälestada (või kes tahtsid end lihtsalt hommikupäikeses sirutada), tervitas Mäealal virgutav joogatund.

Paide nagu magaks alles. Maja maja haaval tuleb Vallimägi lähemale, tänavad on tühjad ja vaikus paitab kõrvu. Linn on festivali ootel. Ei kusagilt ilmub nähtavale pikk sihvakas naisterahvas, kes otsivalt ringi vaatab, joogamatt kaenlas. Selge, ma polegi ainus, kes unest võitu on saanud ning keha ja vaimu kirgastamise hommiku eesmärgiks võtnud.

Enda üllatuseks leian Mäeala nõlvalt varase tunni kohta päris palju inimesi, nii paarkümmend. Ja kõik need inimesed on juba alustanud. Hiilin seltskonnale ligi, haaran mati ja üritan endale kohta leida. Juhendaja kutsub mind enda juurde, esimesse ritta. Arvestades oma kokkupuudet joogaga või õigemini selle puudumist, suundun siiski kõige taha teiste varju.

Foto: Tauno Tõhk

Hetk on sulnis. Ainsateks helideks on puulehtede sahin, mis keskendumise käigus merekohinat meenutama hakkab ning mahe hääl, mis kehaväänamiseks instruktsioone annab. Mõtlen, et juba mõne tunni pärast jõuab siia tuhandeid inimesi, kes kõik seda mõnusat, inspireerivat ja võiks isegi öelda, et ravivat olustikku nautima tulevad. Päike soojendab oma augustikuiste sõbralike kiirtega.

Üks asend teise järel. Eelmise päeva rammestus asendub voolava energiaga ning mõte puhkab. Jooga eesmärk on leida endas õnneallikas. Mõtlesin, et igiomase õnneni jõuavad need, kes juba pikemalt selle kunstiga tegelenud on, kuid ma eksisin. Viimase päikese asendi ajal valdas mind ääretu tänutunne. Ma olin tänulik, et mul on võimalus siin ja praegu olla. Ja teha. Ma olin tänulik, et minu ümber on kõik Need Inimesed – need, kes olid eile, kes on täna ja kes tulevad homme. Ma olin tänulik, et ümberringi on nii palju headust, lahkust ja teineteise mõistmist.

Arvamusfestivalil on mõnus!

Festivali lapsed

Paides on täna mitmesuguseid festivalilisi – rahulikult paaris jalutavaid vanavanemaid, arutelul virgalt kätt tõstvaid ja sõna võtvaid aktiviste,  unistavalt puu all teineteisele otsa vaatavaid noori ja on silmapaistvalt palju välkkiireit ringi silkavaid lapsi. Ja neil lastel on lõbus!

Vallitorni suveroheline ümbrus peidab puude varjus lisaks arutelualadele ka mitmekesist lasteala. Olemas on kõik, mida ühe väikese inimese hing ihata võib – batuudid, näomaalingute telk, mänguväljak ja isegi multikakoobas. Puude vahel luusib laste lemmik, poni, kes fännide elavate hüüete saatel lõbusõitu teeb.

Silm haarab korraga nii 30 last, kes igaüks endale meelistegevuse leidnud on. Populaarne on marsruut: kiik-liumägi-liivakast-murul rullimine-kiik-… Üle peade lendavad pallid ja lõbusad kilked, päike ja rõõm on kõige pisemate festivalil osalejate palged roosaks värvinud.

AF_Festivali lapsed

Lastealal hoiab korda vabatahtlik Ülli, kes peab seda tänuväärset ametit juba kolmandat aastat järjest. „Mulle nii meeldib Arvamusfestivali õhkkond, siin on teine hingamine, isegi lastealal on seda väga hästi tunda. Lapsed tõesti naudivad päeva ja tahavad osaleda. Meil on nii palju tegevusi – ristsõnu saab lahendada, kivimaali teha, muusikat mängida ja instrumente tundma õppida ning muidugi lihtsalt lustimisest ja ilusast ilmast rõõmu tunda,“ rääkis Ülli.

Parasjagu käibki vilgas kivide maalimine. Vikerkaarevärviliste sõrmedega lapsed jooksevad naerul nägudega ja juuste lehvides Üllilt järjest uusi kive küsima. „Mul on juba nii palju kivipilte,“ hõikas asjalikult üks särasilmne festivaliline, „sellele on kirjutatud, et Arvamufestivalil on lahe, need siin on südamed ja…ja näed, see on lepatriinu! Tule, värvi ka!“

Joonistamise vahele räägib 10-aastane Eviita, et tema on festivalil juba teist korda ja täna on nad kohal peaaegu terve perega – ema lööb lastehoiu tegemistes kaasa ja vanem õeraas on ka kusagil ringi kõndimas. Järgmisel aastal lubas Eviita kindlasti jälle kohal olla.

„Kõige lahedam on see, et me saame täna täitsa ise kirikukelli lüüa. Maavanem tahtis, et täna lööksid kõik kohalikud kodutütred kirikukella. Mina just lõin, järgmisel tunnil lööb minu sõber Kirsi. See on väga tähtis töö! Ja lahe ka,“ jagas festivali muljeid 9-aastane Laura-Lisanna.

Vallimäelt alla minnes tervitab kõiki värviline mängude allee, mille asfalti katab kümneid meetreid pikk kirju-mirju tänavamaal. Autoriteks on lapsed, kes kriitidel ja kätel kärmelt käia lasevad. „Nii lahe, et siin tänaval ükski auto ei sõida, saab nii palju kriidiga joonistada kui vaja. Ma teen veel sinna taha ka, kus keegi teine pole,“ teatas üks noortest tänavakunstnikest.

Küsides mänguhoos olevalt lastesalgalt, et kellele tänane päev meeldib, tõuseb viimne kui käsi ja läbisegi hõigatakse „Mulle! Mulle!“ Ja küsimusele, et kas tulete järgmine kord jälle, kõlab vastuseks heledahäälne ja otsusekindel „Jaa.“

Meie Eesti on inimeste Eesti

Esimesel Arvamusfestivalil istus kohvikus ja ajas juttu seltskond, kelle vestlus päädis mõttega, et Eesti vajab narratiivi, ühte ühist eesmärki, lugu, mis puudutaks meid kõiki. Sellest ideest sai üks Arvamusfestivali oluline osa ja tänaseks on kirja pandud mitmeid ühise arutelu tulemusena sündinud tuleviku Eesti lugusid. Ühes neis unistatakse, et Eesti kuulub tulevikus rahvale.

Me unistame Eestist, kus inimesed tunnevad üksteist ja aitavad üksteist. Kus igal inimesel on oma oskus ja ta on sellega abiks teistele. Kus raha on kaotanud oma tänase tähtsuse ja jõujooned ei jookse mööda võimu ja varandust. Meie Eesti on inimesekeskne Eesti.

Meie Eesti on Eesti, kus inimesed teavad oma juuri ja sugulased hoiavad oma suguvõsa traditsiooni. Kus oskused lähevad üle isadelt poegadele ja emadelt tütardele. Kus inimesed oskavad  ja julgevad teha kõige kummalisemaid asju ja tahavad õppida.

Julgust ja entusiasmi peame me väga oluliseks – julgust proovida uut või unustatud vana ja julgust luua uusi kontakte. Samuti igatseme me inimestevahelist avatust. Väikeses riigis tunnevad pea kõik üksteist.

Me tahame panustada. Kõik inimesed on riigi tegemistes kaasas. Rahvas jagab ülesanded ära. Me oleme valmis aitama ja käed külge lööma.

Selles tuleviku Eestis on sõbrad nagu sugulased ja nad kõik hoiavad kokku. Igal pool on lapsed.

Selles tuleviku Eestis on alles metsad ja niidetud taluõued ja loomad. See on ilus ja hoolitsetud Eesti, mis tunneb ja hoiab alles oma juurtest ammutatud rikkust.

Kõik pilve-Eestid ja e-Eestid lähevad mööda ja asenduvad millegi enamaga. Kui inimesed hoiavad alles juurte-tarkust, siis püsib Eesti.

Meie Eesti on Inimeste Eesti.

AF_meie eesti on inimeste eesti

Mõtteid vahetasid Mari-Liisa Parder, Margus Saks, Priit Ahte, Mari-Mall Feldschmidt, Anu Vahtra-Hellat, Eva Truuverk, Marten Lauri, Kerttu Sepp ja Aleksander Valdmann. Loo kirjutas üles arutelujuht Ruti Einpalu.

Eesti tulevikuloo arutelu leiab aset 14. augustil kell 19.30 Arvamusfestivali Orualal.

Tulevikuloo juhendiga saab tutvuda SIIN.

Foto: Annika Haas / photos.visitestonia.com

Põlised väärtused, lühem töönädal ja ühtsem ühiskond

Kõigi meie südametes on väike unistus sellest, milline Eesti tulevikus, aastakümnete pärast olla võiks. Arvamusfestival kutsub inimesi oma unistusi teistega jagama, koondades nõnda visioonid tuleviku Eesti looks. Seitse eesti inimest on juba koos meie riigi tulevikust unistanud.

Unistame, et 25 aasta pärast on Eesti turvaline ja kindlustunnet pakkuv, kõigi jaoks. Iga inimene tunneb, et ta saab ühiskonda, riiki ja inimesi mingil moel mõjutada, temast sõltub midagi. Me usaldame kõiki otsustuskogusid ning otsustusõigus on kogukondade tasemel. Loodetavasti on Euroopa Liidu otsustusõigus Eesti asjades väiksem. Julgeme loota, et ehk 25 aasta pärast on Venemaa rahunenud ja ka mujal „tülitsetakse“ vähem.

Meie vaimne tervis on korras ja inimene on sõber iseendaga. Eestis räägitakse ilusat eesti keelt ja osatakse end selles väljendada. Me oleme suurepärased kuulmises ja kuulamises. Kinnisvara ei vangista inimesi, vaid võimaldab mobiilsust ja mugavamat elu. Meil kõigil on võimalus teha seda (nii tööalaselt kui muidu), milles ennast kõige paremini teostada saame.

25 aasta pärast kogub populaarsust poollinnaline eluviis, mis seob noori rohkem Eestiga. Noortel on juba kooliajal võimalik tööd „nuusutada“. Nad tunnevad end osalistena ja saavad proovida erinevaid rolle.

Põlised väärtused on taasavastatud – inimene pole tarbimisühik, inimene saab ise koos perekonna või kogukonnaga asjade üle otsustada, maaelu on jõuline ja tavaline, haridus annab ressursid uute tehnoloogiate näol, igas valdkonnas toimub ühtlane areng, iga inimene on väärtuslik.

Aastal 2040 on ühiskond igas mõttes üksteisest hoolivam. Näiteks ei ole lihtne mööda  ühiskonna “püramiidi” külgi alla kukkuda ja sinna jäädagi. “Püramiidi” all otsas on tunduvalt vähem inimesi. Meil on ühtne, mitte kahest osast koosnev ühiskond. Eestis elavad eestlased ja mitte-eestlased sulanduvad üheks. Oleme õppinud inimesi integreerima. Kui keegi tuleb siia elama ükskõik, kust mujalt riigist, muutuvad nad siiski ühiskonna osaks, sest eraldi omaette elavad grupid, nagu see on mitmes kohas mujal maailmas, on ohu ja probleemide allikas.

Linnad on hea arhitektuuriga ja arenenud keskkonnaga. Linnades on  mugav ja mõnus elada ning need toetavad elanike arengut.

Inimesed tulevad Eestisse tagasi. Siinne heaolu on tõusnud. Oleme kõigile ja kõigile avatud.

Soovime, et tuleviku Eestis poleks majanduskasv ja kasum peamised. Sotsiaalset, kultuurilist ja keskkonnakapitali tuleb juurde ning nad on harmoonilises tasakaalus.

Meie töönädal on lühem – aega jääb ka elamiseks!

Kõik vanusegrupid on väärtustatud, valitseb põlvkondadedvaheline sidusus.

Otsuseid langetakse teadmiste põhjal – spetsialistid on kaasatud ja kuulatud.

Elame mõtte järgi, et väike on ilus – Eesti kasutab ära oma väiksusest tulevaid eeliseid ja ei võrdle ennast pidevalt suurte riikidega.

Üheskoos arutlesid ja unistasid Paula Koppel, Tiina Nuum, Aare Kasemets, Alo Kirsimaa, Aivar Koitla, Aleksander Valdmann ja Piret Lõuk.

 Eesti tulevikuloo arutelu leiab aset 14. augustil kell 19.30 Arvamusfestivali Orualal.

Tulevikuloo juhendiga saab tutvuda SIIN.

Swedbank: arutelukultuuri areng väärib toetust

Arvamusfestivali eesmärk tõmbab ligi paljusid sarnaste mõtete ja ideedega organisatsioone ning ettevõtteid, kelle sihiks on ühel või teisel määral Eesti inimeste ja ühiskonna arengut soosida. Üheks selliseks ettevõtteks on Swedbank, kes nõu ja jõuga sõnarokkijatele tuge pakub.

“Arvamusfestival koondab Eestis kokku inimesed, kes soovivad kaasa mõelda, arutada ja lahendusi otsida väga suurele ringile teemadele. See on ainulaadne ja väga vajalik foorum, millesugust teist Eestist ei leia,“ ütles Swedbanki kommunikatsioonijuht Kristi Roost. „Arvamusfestival on juba kaks aastat näidanud ennast parimast võimalikust küljest. Meie ootame, et asi jätkuks samas vaimus.“

Roost lisas, et Swedbank toetab Arvamusfestivali, selle tolereeriva ja mõistva olemuse tõttu. „Oleme kindlad, et Arvamusfestival toetab viisaka, teise osapoole argumente arvestava arutelukultuuri arengut – see väärib tuge. Kui mõelda hetkeks, mis toimub näiteks pagulastega seotud teemadel nii peavoolu- kui ka sotsiaalmeedias, ei ole kahtlustki, et arutelukultuuri on vaja edendada“, selgitas Roost.

Enda aruteluoskuste proovile panemiseks ning arendamiseks pole Roosti sõnul paremat viisi kui erinevatest vestlusringidest osa võtmine ning festivalile võiks tema arvates tulla igaüks, sest teemadevalik on lai. Ta soovitab näiteks kuulata sisserändajate ja regionaalpoliitika alaseid arutelusid ning lisas, et pangandushuvilised võivad minna kuulama arutelu innovatsioonist panganduses VUNKi innovatsioonialal reedel, 14. augustil kl 14.30. Lisaks toimub reedel kell 17 Orualal Swedbanki Eesti juhi Robert Kitti osalusel arutelu teemal, kuidas oleks Eesti ettevõtetel lihtsam jõuda välisturgudele.

Milline on Eesti 25 aasta pärast?

Täna ilmus Delfi arvamusrubriigis lugu teemal, kuidas Arvamusfestivalil Eesti tuleviku lugu otsitakse.  Augusti keskel Paides toimuvate arutelude käigus vesteldakse sellest, mis meile oma kodumaal rõõmu valmistab ning millisest Eestist me unistame. Selleks, et kõigil soovijatel oleks lihtsam tulevikulugu kirja panna, vormisid Arvamusfestivali vabatahtlikud üheskoos visiooni enda tuleviku Eestist.

Milline on Eesti 25 aasta pärast?

25 aasta pärast on Eesti saanud palju paremaks kohaks päikese all. Looduskeskkond on jätkuvalt hästi säilinud ja teadlikult hoitud. Rahvaarv püsib samas suurusjärgus, mis 2015. aastal. Nüüd, aastal 2040, oskame aga oma väiksust paremini ära kasutada, sest oleme omandanud oskuse õiged mõtted ja inimesed kokku viia.

 Eesti on muutunud kohaks, kus inimesed tunnevad rõõmu kogemuste ja teadmiste vahetamise üle ning teadvustavad seda, kuidas nende tegevus võib ümbritsevaid inimesi positiivselt mõjutada. Ent kogemuste jagamine ei saa toimuda ilma et me teiste inimeste kogemustega kursis oleme.  Selleks oleme loonud endale hea tava, mille kohaselt tutvustame kord nädalas omavahel inimesi, kes üksteist veel ei tunne, kuid kelle puhul eeldatakse, et sellest tundmisest võib miski suurem hüve sündida.

Kõik algab sellest, et me tõesti tunneme oma naabreid ja töökaaslasi ning suhtleme omavahel rohkem. Sel viisil saame ka teada, mis anded meie lähedal vaka all on.

Eestimaalased ei põgene enam oma maalt. Seda mitte sellepärast, et Põhjamaad on laostunud oma sotsiaalsüsteemi ja rahvastiku vananemise tõttu, vaid pigem sellepärast, et eestlased on õppinud iseendaga paremini toime tulema. Oleme teadlikud, ärkvel ja kohal, korrastunud sisemaailmaga, avatud uuele, vabanenud minevikutaagast – seda võiks nimetada ka individuaalseks kirgastumiseks.

Vabad ja teadvustunud inimesed suudavad suurendada ka kogukonnatunnet. Loodame, et 25 aasta pärast on rohkem terveid peresid ning jätkub huvi juurte otsimise ja pärimuskultuuri vastu. Kõik “oma” on aus ja väärtustatud, me oskame jätkuvalt Kaera-Jaani. Mitmekesisus on veelgi rohkem esil. Me teame, et mitmekesisus on edasiviiv jõud. Samuti oleme jätkuvalt ka loodusega kooskõlas toimetav rahvas, kes peab endiselt au sees korilust.

Aastaks 2040 kasvab keskkonnateadlikkus. Me suudame tähelepanu pöörata kliimasoojenemisele ja muudele globaalsetele keskkonnateemadele. Teadvustame senisest paremini seda, kuidas meie käitumine ja tarbimisvalikud keskkonda mõjutavad ja selle heaolule kaasa aitavad.

Oleme kogunud eelnevast 25 aastast teadmisi, kuidas kaasata muukeelseid (üsna tõenäoliselt on Eestis praeguseks kanda kinnitanud väga värvikas seltskond nii keele kui meele poolest) inimesi Eesti elukorraldusse ja meil pole massiliselt rahvuslikul või keelsuse pinnal tekkinud konflikte. Oleme õppinud ka seda, kuidas töötute oskusi paremini rakendada ajal, mil nad on tööturult eemal. Näiteks võimaldab riik neil teha mõnel teisel erialal “töövarju” päevi ning aitab rakendada nende muid oskusi, mis aitavad neil end väärtuslikuna tunda. Töötukassast on kujunenud Kogemustebörs.

Me loodame, et 25 aasta pärast ei jää ükski laps majanduslikel põhjustel sündimata. Me loodame, et pereelu on iseenesest mõistetavaks osaks inimese tööelust ja vastupidi.

Ja helgeimatel hetkedel usume, et ehk juba 25 aasta pärast saabub aeg, mil enamik inimesi ei käi raha pärast tööl, vaid on motiveeritud muudel põhjustel. Loodame, et töökeskkonda on suudetud sisse viia samasugune motivatsioon nagu vabatahtlikus tegevuses. Et oleks “koos tegemise vaim” ja arusaam oma tegevuse pikemast mõjust. Oluline on ka see, et meie töötajad on uuesti vabaks inimeseks saanud. Nad võivad töölt ära minna omal soovil ja saada sellegipoolest samaväärset töötu toetust. Vabaks saanuna ei räägi me ka nii palju “asjade muretsemisest”.

25 aasta pärast oleme omandanud aruteluoskuse ja meil on olemas iseloov ja-toimiv aruteluvõrgustik. Arutelud on viisiks, kuidas lahendame erinevaid küsimusi ja võtame vastu olulisi otsuseid. Arutelud koondavad eri valdkondade esindajaid, kellel kõigil on ühine eesmärk. Arutelud toimuvad füüsiliselt kohtudes. Vähe sellest, et oskame aruteludel rääkida ja oma seisukohti esitada, me oleme selgeks saanud kuulamise ega pelga seda oskust kasutada. Ehk on loodud riigikogu juurde ka arutluskogu, kes samuti osaleb meie kõigi jaoks oluliste teemade üle otsustamises?

Me oleme ettevõtlikumad. Eriti paistavad silma noored, keda oleme maast madalast julgustanud ja kellele oleme andnud võimaluse ettevõtlikkust ja riskivalmidust teadlikult arendada.

Sellises Eestis tahame elada.

Loo autorid: Marten Lauri, Priit Ennet, Toivo Aalja, Johanna Vallistu, Vahur Puik, Anu Vahtra-Hellat ja Valdar Liive

Eesti tulevikuloo arutelu leiab aset 14. augustil kell 19.30 Arvamusfestivali Orualal.

Tulevikuloo juhendiga saab tutvuda SIIN

Delfi artikli leiab SIIT

 

Erinevad seisukohad arendavad ühiskonda

KÜSK1Arvamusfestivali eesmärk on läbi arvajate ja ideede koondamise luua ning muuta arutelukultuuri Eesti ühiskonnas. See on üks põhjustest, miks Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK) paneb festivali korraldamisele alla oma toetava õla.

Kodanikuühiskonna Sihtkapitali missioon on vabaühenduste arengusse panustades tugevdada kodanikuühiskonda ning seda elujõulisena hoida. Selle eesmärgi täitmises leidis KÜSK Arvamusfestivaliga ühisosa.

Võime inimestena sageli olla erinevatel seisukohtadel ja nende seisukohtade üle oponendist lugupidavalt arutada – just nii areneb kodanikuühiskond. KÜSK toetab festivali korraldamist, sest see on väärt ettevõtmine ning aitab meil saavutada meie põhikirjalisi ja strateegilisi eesmärke,” selgitas Kodanikuühiskonna Sihtkapitali juhataja Agu Laius.

Nii, nagu Arvamusfestivali korraldajad, soovib ka Laius, et festivalil kõlanud mõtted ei jääks üksnes mõteteks, vaid vähemalt mõned neist viidaks ka ellu. Ikka selleks, et muuta Eesti ühiskonda paremaks. Selleks, et uusi ideid ning värskeid mõtteid koguda, soovitab Laius osaleda just neil aruteludel, mille valdkond kõige südamelähedasem tundub ning aktiivselt kaasa mõtlema kutsub.

Valikukriteeriumiks võib olla ka lihtsalt soov millestki rohkem teada. Festivalile tulijatele soovitan avatust ja suhtlemisvalmidust, sest lisaks aruteludele teemaaladel sünnib ka palju spontaanseid mõttevahetusi,” sõnas Laius, kes ise plaanib külastada kodanikuühiskonnaga seotud arutelusid.

Kodanikuühiskonna Sihtkapital tegutseb alates 2008. aastast selle nimel, et vabaühendused oleksid võimekad. Lisaks seisab ühendus selle eest, et omavahel kokku viia abi vajavad sihtgrupid ning nende elu edendavad ettevõtmised.

Isejuhtiv linn või südametu linn?

Screen Shot 2015-06-13 at 19.59.45


Arvamusfestivali Linnaruumi ala teemade valik lähtub olulistest muudatustest, mis hakkavad meid ümbritsevas ruumis lähemas või kaugemas tulevikus toimuma põhjustatuna tehnoloogia arengust, üleeuroopalistest projektidest või ka kohalike väikelinnade arendustest.

Esimene arutelu „Isejuhtiv linn – robotite võidukäik või inimlik elukeskkond?“ on sissejuhatuseks septembris toimuvale Tallinna Arhitektuuribiennaalile. Räägitakse sellest, milliseks kujunevad võimalikud muutused meid ümbritsevas linnas, kui rakendub niinimetatud neljas tööstusrevolutsioon ja kasutusele võetakse isejuhtivad tehnoloogiad.

„Arutleme selle üle, mis on linnaehituse ja arhitektuuri uued võimalused ning mida pakuvad uued tehnoloogiad,” sõnas Linnaruumi aruteluala eestvedaja Andro Mänd. „Räägime ka sellest, kas ja kuidas uut teadmist ja tehnoloogiat rakendada ning kas Eesti peaks olema muutuste esirinnas. Lisaks lahkame inimeste hirme, mis seostuvad niinimetatud „suure venna“ kõike kontrolliva silma ja ka ohuga, et me muutume erinevatest tehnoloogiatest liialt sõltuvaks.”

Teine Linnaruumi ala arutelu on „Südametu linn – augud meie linnade südametes“, mille käigus saab arvamust avaldada suurte projektide mõju üle linnastruktuurile, majandusele ning inimeste liikumisele. „Kindlasti tõstatatakse ka küsimus, kas suured projektid, mida tehakse äärelinnadesse, suunavad elu veelgi enam linnaservadesse ning suretavad ajaloolised kesklinnad välja või tekitavad hoopis majanduslikult edukad keskused, mis loovad sümbioosi olemasoleva struktuuriga,“ selgitas Mänd.

Viimases paneelis on kohal nelja suurema erakonna esindajad, et arutleda meid ümbritseva elukeskkonna teemadel. Vestluse eesmärk on tõmmata rohkem tähelepanu meie linnaruumile ning selle probleemidele ja võimalustele. „Teeme ka väikese tagasivaate erinevatele protsessidele, muudatuste põhjustele ja tulemitele, mis on valdavalt nende nelja erakonna juhtimisel meid ümbritsevas ruumis toimunud,“ lisas Mänd.

Eelmisel aastal paistis Linnaruumi ala silma huvitava arhitektuurse lahendusega – puude vahele olid tõmmatud vihma- ja päikesekaitseks purjed. Ka tänavu on plaanis alale tuua ühekordne installatsioon, mis valmib koostöös EKA arhitektuuri IV kursuse tudengitega, keda juhendab Renee Puusepp.

Sarnaselt eelmisele aastale on festivali ajal Paides kaks arhitektuuriteemalist näitust – Eesti Vabariik 100 programmi raames läbi viidud linnaväljaku konkursside võidutööde näitus ning EKA arhitektuuriosakonna 2015. aasta magistritööde näitus. Koostöös Eesti Arhitektuurimuuseumiga saavad huvilised osaleda Avatud Majade ekskursioonisarjas „Paide eri“, mille käigus viiakse arhitektuurihuvilised hoonetesse, kuhu tavaliselt ei pääse.

Linnaruumi ala korraldavad Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise teaduskond ning Eesti Arhitektide Liit.

Minu Eesti aastal 2040

Narva festivali lõpetas inspireeriv arutelu “Eesti tuleviku lugu otsimas”. Sel puhul ei juhtinud vestlust eeskõnelejad, vaid moodustati arutelugrupid, mille ülesandeks oli leida Eesti tuleviku lugu.

Läbi küsimuste nagu “Mis teeb mulle Eestis rõõmu?” ning “Mida võtaksin kaasa minevikust, et näha seda tulevikus?” sündisid kas üksikud või grupilood, mis iseloomustavad arutelust osa võtnud inimeste nägemust tuleviku Eestist.

Ühe festivalil osalenute ühisloominguna sündinud loo avaldame ka siin:

Minu Eesti aastal 2040

Meil on selja taga palju aastaid seda oma Eestit. Neid aastaid tuleb kindlasti veel. Kuid see, milliseks need aastad kujunevad, on ikka veel meie endi teha.

Mina olen nõus Eesti tulevikule kaasa aitama. Mina tahan unistada. Minul on üks ilus ettekujutus sellest, milline võiks see minu tulevik Eestimaal olla.  Minul on päev aastast 2040.

Ma teen oma silmad hommikupäikeses lahti. Ma olen vaba. Minu enda kujundada on järgnev päev. Ma võin kiita takka, rõkata rõõmust, kurjustada, maha laita – need on minu valikud.

Mul on minu sõbrad. Nad elavad minu südames. Aga nad on ka minu taskus telefonis, laual arvutis, rahakotis ID-kaardil. Ma olen üks suur E. On nii hea, et kõik on nii lihtne. Lihtne on hea.  Lihtsusel ei tasu ennast eksitada lasta. Vaat’ et iga päev muutub midagi. Neid muutusi ma ei karda. Need arendavad mind ja mu riiki.

Jah, mul on valikuid mõelda. Mul on ka valikud teha. Ma tantsin flamenkot, õpin kreeka, hiina ja sango keelt. Ma käin kokakoolis ja õpin tšellot. Homme oli plaan programmeerimist lähemalt uurima minna.

Võimalused on minul. Võimalused on mu lastel. Nende kool on suurepärane. Lapsi on seal koolis maalt ja linnast. Mu laps on õnnelik. Ta elu on mitmekesine. Tal on sõpru, erinevaid sõpru. Mu laps oskab mitmeid keeli. Aga on üks keel, mida ta lisaks teadmisele ka tunneb – meie oma keel, eesti keel.

Ma elan linnas. Minu esiemad seda linna ei tunne. Minu linnas on õhk puhas. Õhk on puhas, tänavad on puhtad, minu meel on ka tänu selle puhas. Roheline on siin. Mul on omad peenrad. Jah, täitsa linnas. Sõpradel on ka.

Ikka veel tõmban päikese tõusuga masti Eesti lipu. Isegi kui seda lippu käepärast poleks, tõuseks see iga päev mu südames. Mul on mu riik, mu rahvas, mu teadus, kultuur. Laulu- ja tantsupidu tuleb ju suvel, kes enam teab, mitmes see on. Aga päris mitmes. Sellest ma ei väsi.

Tantsida täna omi tantse, laulda omi laule, rääkida oma keelt, hoida oma riiki ja kaitsta lähedasi – see on minu päev tuleviku Eestis.

Loo autorid on Inga Jaagus,  Liina Kalamees, Jan Poznahirko, Indrek Rikka, Mariann Rikka, Birgit Rootsi, Maiu Uus.

Kool peaks olema lihtsalt kool

Haridusarutelu NarvasMis on vene kool Eestis? Kas see on Eesti haridus vene keeles või vene haridus Eestis? Mis on õpilaste jaoks tulevikule mõeldes kõige kasulikum?

Neile ja veel paljudele teistele haridust puudutavatele küsimustele proovisid Narvas toimunud [eel]arvamusfestivalil vastust leida Eduard Odinets, Irene Käosaar, Kristina Kallas, Triin Ulla ja Sergei Seredenko. Arutelu juhtis Aet Kiisla.

Lühikesele küsimusele „Mis on vene kool Eestis“ järgnes hingest tulev avalik arutelu, mille käigus said sõna paljud erinevad arutelus osalejad. Omi mõtteid sel olulisel teemal olid jagama tulnud mitmed õpetajad ning õpilased eesti ja vene koolidest.

Kui sageli öeldakse, et „arvamusi jagus seinast seina“, siis antud arutelu puhul oli arvamusi küll palju, kuid need klappisid omavahel ja lõid justkui ühe suure avaliku arvamuse. Vestluse käigus tuli välja, et kool peaks olema lihtsalt kool. Ei ole vaja eraldi vene kooli ega eesti kooli, vaja on kohta, kus õpilastel oleks piisavalt võimalusi valida ning saada parim haridus. Eduard Odinets ütles, et pole oluline, mis keeles õpitakse. Pigem tuleks esmalt paika panna tulemus, milleni hariduses püüeldakse ning seejärel pole vahet, kuidas selle tulemuseni jõutakse – peaasi, et jõutakse.

Jaguneti väiksematesse gruppidesse, kus vaadati tulevikku, pakkudes visioone, milline võiks olla vene kool Eestis tulevikus. Mõtteid ja ettepanekuid oli mitmeid – luua rohkem suuri kvaliteetseid ühisgümnaasiume; koolitada vene õpetajaid nii, et nad oleksid kompetentsed eestikeelset haridust pakkuma; anda eesti ja vene lastele võimalus tasuta eelkooli raames üheskoos mängida ja õppida ning koondada erineva emakeelega õpilased mitte ainult ühte koolimajja, vaid ka ühte klassi.

Arutelu lõppedes jäi kõlama üks kandev mõte – mõelda tuleb eelkõige lastele, neile peab andma võimaluse valida. Nii publik kui ka eeskõnelejad avaldasid lootust, et nende valikuvõimaluste pakkumisteni tulevikus ka jõutakse.

Arvamusfestivalil otsitakse Eesti tuleviku lugu

8.2_land_of_contrasts-nilson_04Arvamusfestival ootab sel aastal kõiki huvilisi osalema Eesti tulevikuloo välja mõtlemises ja esimene võimalus kaasa lüüa on homme Arvamusfestivali eelfestivalil Narvas.

„See, millises Eestis me elada soovime, on meie kõigi – minu ja sinu – teha,” ütles tulevikulugude kogumise eestvedaja Marten Lauri. „Küllap oleme kõik ühel hetkel tulevikule mõelnud. Tulevikulooga on võimalus seda teha koos mõttekaaslastega. Üksteist ära kuulates ja enda sisse vaadates saab sellele tuleviku-Eestile sammu lähemale astuda.”

Ta lisas, et tulevikulugu ei ole niisama “arutelu”, vaid see aitab päriselt enda sisse vaadata ja mõelda, et see, millises Eestis me tulevikus elada tahame, ei ole kellegi teise teha kui meie enda. Eesmärk ongi kaasata kõik eesti inimesed, kellel on huvi Eesti tuleviku teemadel kaasa rääkida. Mõtteid vahetama ja üheskoos arutlema on oodatud need, kes julgevad oma soovid, ettepanekud ja unistused Eesti kohta välja öelda.

Arutelud ei eelda mingisugust ettevalmistust. Kohapeal vestluse käigus sünnivad kas isiklikud või grupilood ning arutelude lõppedes peaksid osavõtjad suutma sõnastada selle, mida nad kas üksi või koos kaaslastega ise Eesti tuleviku jaoks teha saavad. Kõik kirjapandud tulevikulood talletatakse ning edastatakse loovmõtlejatele, kirjanikele, luuletajatele, stsenaristidele, kunstnikele ja teistele tõlgendamiseks.

Esimene tulevikulugude arutelu toimub Arvamusfestivali eelürituse raames 30. mail Narvas. Vabas vormis arutelu „Eesti tulevikulugu otsimas“ algab kell 17.00.

Hellam: Arvamusfestival kui mõtete laulupidu ja vaidluste folk

1972754t81he0baSel suvel kolmandat korda toimuv Arvamusfestival avab festivalihooaja juba 30. mail, mil Narvas toimub esimene arutelude päev, mis aitab tuua erinevaid teemasid ja debatte inimestele lähemale ja koju kätte.

Eelfestivali eesmärk on luua keskkond uute ideede ning ühiskonna jaoks kasulike ettevõtmiste sünniks, arendada arutelu- ja suhtluskultuuri Eestis ning inspireerida inimesi oma elu mõjutavatel teemadel sõna sekka ütlema.

Päeva jooksul leiab aset mitu inspireerivat arutelu. Näiteks mõtisklevad Eduard Odinets, Irene Käosaar, Kristina Kallas, Triin Ulla ja Sergei Seredenko selle üle, mis on vene kool Eestis, arutelu „Eesti tuleviku lugu otsimas“ mõttetalgutel üritatakse sõnastada, mida eesti inimesed ise oma riigi tuleviku jaoks ära teha saaksid.

„Narva festival keskendub paljuski Narva arengu tuleviku teemadele,” tutvustas Narva festivali Mall Hellam, kes juhib üht olulisemat Arvamusfestivali toetavat organisatsiooni: Avatud Eesti Fondi. „Päeva avavad venelastele hästi tuntud Artemi Troitski ja Vasja Oblomov, kes lahkavad Venemaa olukorda ja arenguid kultuuriinimeste vaatenurgast. Loodetavasti tuleb põnev ja inforikas päev.“

Põnev ja mitmekesine on ka augustis Paides toimuva Arvamusfestivali programm. Plaanis on arutelusid soorollide, kodanikuühiskonna, tervise, ettevõtluse, eetika ning paljudel muudel huvitavatel teemadel. Lisaks uutele teemadele võib festivalil näha ka uudsemat lähenemist teemaaladele.

„Me ei nimeta ainult haridusala, keskkonnaala või majandusala, vaid püüdsime leida kitsamaid teemasid ja probleeme, mida iga ala võiks lahata, esile tõsta ja millele lahendust otsida,“ selgitas Arvamusfestivali teemaalade programmi juht Maiu Uus.

Nagu eelmistel aastatel, on ka sel korral festivali kandvaks jõuks inimesed, kes julgevad ja tahavad erinevatel Eestit puudutavatel teemadel kaasa rääkida. “Aastad on näidanud, et Paide festivalile tulevad kokku inimesed, kes on huvitatud Eesti käekäigust ja soovivad Eesti asjades sõna sekka öelda. See on omamoodi mõtete laulupidu ja vaidluste folk, mis ühendab endas väga erineva taustaga inimesi,“ rääkis Hellam. Ta lisas, et Arvamusfestival pakub harukordse võimaluse kohtuda silmast silma, luua kontakte, vaielda ja arutleda otse ja oma nime all ning muuhulgas saada uusi teadmisi ka väljendus- ja väitlusoskuse alal.

Veebruaris toimunud ideekorjele laekus 250 mõtet, millistel teemadel võiks tänavusel festivalil arutleda. Nendest pannakse kokku üle 30 teema-ala. Festivali programm peaks selguma lähinädalatel.